Nüüd, aastal 2018, Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäeva eel, küsin Tartu linna elanikuna, miks peab Tartus Kalevi esinduspood olema nii «alandlik», paiknema nii väiksel ja tagasihoidlikul pinnal, et sinna ei mahu ei suurepärases rüüs maiustused, maiustuste huvilised ostjad, rääkimata niisama uudistajatest, kes kõik võiksid ühel päeval saada Kalevi austajateks. Miks on esinduskauplus nii väikesel pinnal, et sinna ei taha ega julge enam ühtegi väliskülalist viia, sest seal on kitsas, komistad kastide otsa, pole õhku ning seal ei saa end hästi tunda?
Olen ise suur maiustustesõber ja elu on end seadnud nii, et mul on vaja pidevalt saata ja viia kommikarpe ja Eesti maiustusi maailma eri paikadesse. Sestap olen Kalevi poe järjekindel klient alates selle avamisest. Mulle meeldivad kaupluse teenindajad: nad on noored, lahked ja kenad, pealegi alati heas tujus. Ometi olen end tabanud viimasel ajal tihti sellelt, et ostan maiustusi tavalisest supermarketist. Põhjus on lihtne: Kalevi poed on rahvast nii täis, et pole mugav olla, kastide vahel trügimine ei kuulu maiustuste ostmise juurde.
Tartus saab omaks see, kellest on näha, et ta ise Tartust hoolib. Ja vahet pole, kas ta on inimene või asutus.
Tartu on läbi aegade olnud vaimu- ja kultuuripealinn. Kultuur aga algab kõigest meie sees ja me ümber. Sellest ollakse Tartus vägagi teadlikud ning Tartus võidab oma kohalolu ja tegevusega see, kelle puhul nähakse tahtmist ka enda poolt ja nimel panustada selleks, et keskkond meie ümber muutuks paremaks.