Toomas Jürgenstein: hirmu võitmine vabastab

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Toomas Jürgenstein

FOTO: Margus Ansu

Kuula artiklit

Hirmu õhutamine läinud esmaspäeval EKRE miitingul oli taotluslik. Oli selle külvamise moeks siis erineval viisil Eestit armastavatest inimestest mõnede tembeldamine reeturiteks, võllapuuga vehkimine või agressiivsed loosungid.

Läinud kolmapäeval rahvusringhäälingu «Esimeses stuudios» kinnitas EKRE juht Mart Helme, et EKRE korraldatud miitingul toimunud rüseluses oli süüdi vaid Indrek Tarand ja reeturite võllapuu on igati sobilik rahvakunst. Selline seisukoht sundis oma vaatenurga sellest sündmusest kirja panema.

Vaatan fotot, kus on näha kaht EKRE esmaspäevasel miitingul osalejat. Üks neist kannab plakatit, millel on president Kersti Kaljulaidi kujutatud moslemi mehena, seal on ka kiri: «Eesti rahva reetur nr 1», lisaks vabamüürlikud ja islami sümbolid.

Teisel on käes korraliku puusepa oskusega tehtud võllapuu, mille küljes on selgitav silt «Reeturite võllapuu», ja sinna on üles riputatud mikser. Nägin neid plakateid ka üsna lähedalt, otse Eesti Vabariigi riigikogu ees. Miitingu korraldajad kirjeldatud plakateid ei keelanud.

Olin kaks päeva enne EKRE miitingut kirjutanud kümme käsku riigikogulastele, kes hakkavad ÜRO ränderaamistikku arutama (ilmus ka EPLi portaalis 26.11). Kümnendaks käsuks olin kirjutanud: «Kui Sa tunned, et suudad rahulikuks jääda, siis mine esmaspäeval kindlasti meeleavaldajate juurde ja suhtle nendega!»

Minult küsiti, kuidas ma seda teoloogina selgitan. Ei osanud alguses midagi vastata, aga mingil hetkel mõistsin, et see on inimloomuse osa, mis nõuab kellegi risti löömist!

Tagantjärele oli mul väga hea meel, et rahvaga olid suhtlema tulnud paljud riigikogu sotside fraktsiooni liikmed ja ministrid, viibisin seal ka ise. Saan inimeste segadusest ja kartustest aru ning nii mõnigi jutt protestima tulnud mehe või naisega sobis, üle hulga aja kohtasin paari vana tuttavat. Olin uhke, kui nägin Sven Mikserit, Indrek Saart ja Hannes Hansot rahulikult selgitusi jagamas. Ma usun, et nende soliidsus ja argumendid mõjusid rohkem, kui see esimesel pilgul välja paistis.

Aga miitingu edenedes köeti meeleolusid üles ning see, mis platsil toimus, oli kokkuvõttes väga kurb. Minult küsiti, kuidas ma seda teoloogina selgitan. Ei osanud alguses midagi vastata, aga mingil hetkel mõistsin, et see on inimloomuse osa, mis nõuab kellegi ristilöömist! Pühakirja tsiteerides: «Nemad aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti, ja nende kisa võttis võimust» (Luuka evangeelium 23:23).

Tulen nüüd palju kõneainet pakkunud Indrek Tarandi protesti juurde. Alustan kaugemalt, jõululaupäevast üle 25 aasta tagasi. Tudengina läksin minagi tollel õhtul Raadi kalmistule, ettevaatlikult liikusin mööda ka küünlasäras Julius Kuperjanovi hauast.

Aga samal õhtul oli neidki tudengeid, kes läksid Kuperjanovi hauale julgelt ja otsekoheselt. Nad visati ülikoolist pikema jututa välja ja saadeti kevaedel Nõukogude sõjaväkke, Indrek Tarand nende seas. Kui Nõukogude ajal oli kuulekuse üks meetodeid hirm, siis lootust andvalt mõjusid teated, kui keegi oli siin või seal selle hirmu ületanud.

Hirm oli taotluslik ka esmaspäevasel miitingul. Oli selle külvamise moeks siis erineval viisil Eestit armastavatest inimestest mõnede tembeldamine reeturiteks, võllapuuga vehkimine, agressiivsed loosungid jne. Aga Eestis on vaba maa ning vastutustundlik vabadus on hirmutamise vastu parim rohi. Samas möönan, et paljudel Nõukogude ajast pärineva hirmu taagaga inimestel, ka minul, on omajagu raske seda hirmu ületada. Siiski üritasin miitingul seda teha. Näiteks pärast üht sõimuvalingut, mis seondas rändeleppe reeturlusega ja otsis vastutajaid, tõstsin ka mina käe püsti, hüüdsin, et olen sots ja toetan ränderaamistikku. Mulle tundubki, et praeguse pingelise olukorra leevendamise üks põhiküsimusi on eneses vastutustundliku vabaduse ülesleidmine ja teistega jagamine.

Indrek Tarand tegigi seda, jagas miitingul kohaletulnutega ja järelkajana meedias vastutustundliku vabaduse sõnumit. Tema spontaanne sõnavõtt aitas paljud välja uimast, justkui olekski normaalne, et riigikogu ees annavad tooni labased plakatid ja võltsitud sõnum. Samas näitasid järgnevad sündmused ka ülesköetud inimeste ettearvamatust ja tsiviliseeritud piiride haprust.

Aga Eestis on vaba maa ning vastutustundlik vabadus on hirmutamise vastu parim rohi.

Meil oli lapsepõlves poistekambas selge reegel, et maaslamajat ei lööda. Sellest astusid üle ainult argpüksid, nagu olid kahtlemata ka jalalöökide andjad.

Olen miitingu korraldajatelt kuulnud vabandusi, et Tarand oli purjus ja libises ise. Aga politsei kinnitas vastupidist: Tarand oli kaine, videotel on selgesti näha, kuidas ta pikali tõmmatakse. Mõtlesin mõneti üllatunult, et kuidas postmodernistlikku tõlgendamist põlastavad EKRE juhid on selgeid filmiklippe ise postmodernistlikult tõlgendama asunud.

Panin veel tähele asjaolu, et miitingul oli palju vanemaealisi mehi. Siit minu kui pedagoogi palve: lapsed ja noored, rääkige rohkem oma isade ja vanaisadega, hajutage nende hirme ja selgitage, kuidas nendega manipuleeritakse. Nad ei pea kartma massiimmigratsiooni, Eestis ei taha seda ükski erakond, kuid eelkõige üks erakond kasutab seda hirmutamiseks.

Oma hirmud võitnud vaba Eesti on elamiseks ka homme parim paik maailmas.

Tagasi üles