Priit Pullerits: fännide karuteene

Priit Pullerits
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade
Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Peeter Langovits

Ilmselt need, kes proovisid Eesti-Iirimaa jalgpallilahingute eel säilitada üldises kiremöllus kainet mõistust, leidsid Tallinna-mängu lähenedes üha rohkem halbu endeid, et avakohtumine ei saa lõppeda heaga.

Võib-olla hakkas asi viltu kiskuma juba oktoobri lõpust, kui osa riigikogulasi lõi 33-liikmelise jalgpalli toetusrühma. See tähendas ajaloolise play-off`i ülendamist riiklikult eluliseks küsimuseks. Kaks nädalat hiljem, päev enne suurt mängu, kinnitas ülesköetud jalgpallihaiguse ohjeldamatust vabariigi presidendi abikaasa Evelin Ilves, kes muretses, kas mängijate närvid peavad ikka pinge all vastu.

Kui isegi Eesti esimahetoituja, alati massidest väärikalt kaugele hoidev Evelin Ilves rahva hullusele kaasa elab, oli see veel vähegi selge pilgu säilitajaile lõplikuks tõendiks, et Lilleküla staadionil on targem valmistuda kõige hullemaks.

Pole kahtlust, et nii rahvas kui meedia, mis peegeldas rahva meeleolusid ja neid omakorda üles küttis, soovis Eesti meekonnale Iirimaa vastu ainult ja üksnes parimat. Aga jalgpalliažiotaaži järjest eredama leegiga lõkkele puhudes jõudsid pöidlahoidjad viimaks sõgeduseni, kus sumbus mõistuse hoiatav hääl, mis pidanuks hüüdma: pidage, inimesed, hoidke end ühise unistuse nimel veidigi tagasi!

Kas kujutate ette, et valmistute oma elu tähtsaimaks etteasteks, «sajandi jalgpallimatšiks, mille taolist teist ei pruugi meie silmad enam kunagi näha» (nagu meedia pasundas), mida jälgivad ööpäevade kaupa – ja mida õhutavad kõigest väest takka – nii seaduseandjad kui iga kui viimne seaduste eiraja? Kas tõesti usute, et teil ei hakkaks jalg värisema?

Igat masti ajakirjandus küttis rahvuslikku hüsteeriat ogaruseni. ETV sporditoimetus pidas vajalikuks näidata hinnalises primetime’is minutite kaupa, milline näeb välja kummagi meeskonna ja kohtunike riietusruum.

Aga see telelõik kahvatus endise jalgpalliajakirjaniku Lennart Kompi sõnaseadmise kõrval. «Homme on Euroopa Eestiga,» kuulutas Komp oma kaunilt kõlavas, ent patriootlikku retoorikat üleajavas kirjatükis. «Rohelises särgis iirlaste vastu rivistuvad üksteist sinist Eesti koondislast on justkui jalgpalli väikeriikide kollektiivse unelma avangard, kelle laubal pärlendab higi ja lihastes tuikab valu üle terve Euroopa.» Kananahk tõuseb härdast uhkusest ihule, kui seda lugeda, kas tunnete?

Jalgpallihullus muutus lausa pandeemiaks. Nii päris- kui virtuaalreaalsuses võttis võimust kompromissitus, mille kohaselt, esiteks, hakkab rahva käekäik sõltuma lähiaastatel eeskätt kahest jalgpallimatšist, ja teiseks, kes võistluspäeval, aga ka paar päeva enne seda sinist ei kanna, on rahvavaenlane ja reetur. Üks suurushullustuse väljendusi kõlas nii: «Esimest korda ajaloos oleme me peaaegu juba keegi, mõnes mõttes võrdleks seda olukorda Vabadussõjaga, kus esimest korda saavad suured aimu, et ka meie oleme olemas ja meil on elujanu.»

Nagu küll veel küllale polnuks saanud, teatas Postimees kodumängu päeval oma esikülge hõlmaval pildil, mida tavaliselt on nii suurelt välja mängitud vaid olümpiavõidu puhul: «Lahtilöök 21.45.»

Pööraseks kiskunud emotsionaalsuses ei tulnud kellelgi pähe, et mida suuremaks paisub kisa ja mida kõrgemale puhutakse lootused, seda valusam ja rängem tuleb harilikult kukkumine. Nagu ütleb kirjanik-lavastaja Kadri Kõusaar homse Arteri usutluses: «Reaalsus paneb alati fantaasiale pika puuga!»

Pani ka Eesti sajandi mängus. Hoolimata tuhandete fännide ennastunustavast pöidlahoiust, vaatamata sinise värvi kandmisele-lehvitamisele. Isegi rahvuslik-pateetilised kihutuskõned ei aidanud.

Mis eriti kurb ja paradoksaalne: kogu siinne kiremöll aitas hoopis iirlasi. Aitas sedasi, et põletas Eesti meeskonna juba varakult läbi. Ja see pole üksnes minu, vaid ka Eesti Jalgpalliliidu presidendi Aivar Pohlaku arvamus. «Pingetest tingituna võeti platsil ja platsi ääres vastu valesid otsuseid,» lausus ta pärast külma 0:4 dušši. «Iirlased olid selgelt paremini keskendunud.»

Milline andunud fännide sõgedast fanatismist tingitud karuteene oma lemmikuile...

Mida võiks paadunud jalgpallisõbrad siit edasiseks kõrva taha panna? Vaat mida: ärge projitseerige teiste inimeste saavutusi iseendale ega kogu rahvale. Ärge tehke oma õnne või õnnetust sõltuvaks asjadest, mida te ise muuta ei saa. Siis on hiljem pettumust vähem ja ehk rõõmu rohkem.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles