Tihti on liiklusõnnetuste põhjuseks inimlik eksitus. Tuleb aga ette ka teadlikult vale käitumist, liiklusreeglitele vilistamist. See eelkirjeldatud hiljutine juhtum Tartumaal paneb aga laiemalt mõtlema meie liikluskultuurile. Ja selle fookuses ei ole süüdlane, vaid üleüldine suhtumine. Et me päriselt peame lugu ja hoolime teistest liiklejatest. Iseäranis inimlik ja elementaarne võiks see ollagi nii äärmuslikus olukorras, kus keegi on hädas või viga saanud.

Uuringute järgi leiavad jalakäijad ise, et viimastel aastatel on kasvanud nende autojuhtide hulk, kes liikluses jalakäijatega arvestavad. Seda kinnitab kaudselt ka jalakäijatega juhtunud avariide hulk, mis viimasel viiel aastal on veidi vähenenud. Tartumaal saab aastas keskmiselt viga veerandsada jalakäijat. Avariipaikadel töötavad politseinikud puutuvad sageli kokku probleemiga, millel nimeks suhtumine.

Ohuolukorda või avariisse sattunud jalakäijad hurjutavad kõval häälel autojuhte, et nood muud ei oska kui paarutada, sõidu ajal nutiseadmes istuda ja teeületust ootavatest jalakäijatest pika kaarega mööda vaadata. Roolikeerajad võrdlevad jalakäijaid jällegi enesetaputerroristidega, kes hüppavad pahatahtlikult põõsaste tagant vöötrajale, kus neile justkui kehtiks õigus igal hetkel pimesilmi üle sõidutee minna.

Tartumaa liiklusõnnetusi analüüsinuna saab öelda, et pada sõimab katelt. Fakt on, et mõlemal poolel on võrdsed võimalused aidata kaasa ohutumale liiklusele. Liiatigi on viimasel kolmel aastal jalakäija osalusel juhtunud avariides süüdlaseks olnud võrdselt mõlemad: teeületuse ohutuses mitte veendunud jalakäijad ning ülekäigurajale liigse uljuse ja vähese tähelepanelikkusega sõitnud autojuhid. Olulisem sellest, kes oli süüdi, on tagajärjed. Kolme aastaga on jalakäija osalusel juhtunud avariides Tartumaal hukkunud viis inimest ning viga saanud 67 inimest. Siingi ei ole fookuses süüdlane, vaid üleüldine suhtumine. Sõjakirves autojuhtide ja jalakäijate vahel tuleb maha matta ning leppida, et abiks on ennekõike lugupidav ja hooliv suhtumine.

Enamik inimesi soovib, et neid ümbritseks liikluses kultuursed inimesed. Nad helistavad hädaabinumbril, kui näevad ohtlikku autojuhti. Annavad teada, kui purjakil külamees püüab pimedas piki sõiduteed elusalt koju jõuda. Nad ei pigista silma kinni, ei parasta ega peruta niisama minema.

Isiklik eeskuju, muide, pole mitte ainult kõige mõjusam, vaid on odavaim võimalus liikluskultuuri parandada. Hea suhtumine, käitumine, hoolimine ja märkamine ei maksa õigupoolest kellelegi midagi. Kasu on aga kõigile, sest suureneb meie kõigi liiklusturvalisus.