Toomas Niimann: visiooni pole

Toomas Niimann Foto: Tairo Lutter

Samal ajal, kui ÜRO tõstab globaalse soojenemise hädakisa, jagavad meie poliitikud laiali rahva raha, maksumaksja raha valatakse betooni oma korporatiivsetes huvides, selle asemel et vaadata otsa probleemile ja panna see raha metsaistutusse sidumaks liigset CO₂.

Meie keskel elav geenius Arvo Pärt ütles oktoobri keskel oma keskuse avamisel: kui ma siit tornist alla vaatan, metsa peale, tunnen, et need puud on nagu inimesed, meie, eesti inimesed.

2018. aasta Nobeli majandusauhinna pälvisid seekord teadlased-visionäärid Wil-liam D. Nordhaus ja Paul M. Romer uurimuste eest kliimamuutuste ja innovatsiooni vallas. Nende uurimustel peaaegu ei ole veel kokkupuutepunkte, kuid nähtavas tulevikus on kokkupuuted eriti selgesti mõistetavad. See, et selle ala teadlased said preemia, on sümptomaatiline. Ilmselt on probleem muutunud rõhuvaks, pöördumatuks ja keskkonnaga seotud negatiivseid uudiseid tuleb igast maailmanurgast.

Mäletan, esimesed karjed ökoloogilise jalajälje teemal tulid tavainimese teadvusse siis, kui 1962. aastal ilmus Rachel Carsoni raamat «Hääletu kevad» (eesti keeles 1968). Seitsmekümnendatel hakkas endast märku andma plast, mis nüüdseks on muutund probleemiks, ja seda mitmes mõttes, eriti aga suhtes merefaunaga, lausa molekulaartasandile välja. Küllaga on plastist tõsisemaid probleeme, selliseid, et teekonna ehk tsivilisatsiooni lõpp on nüüd lausa dateeritud.

Meile on andnud eri teadlaste kooslused, ÜRO ja muud ühendused elada piltlikult öeldes 30 aastat veel, siis algab kiire taandareng, sest maakera keskmine temperatuur on tõusnud üle 1,5 kraadi ja tagasikäiku pole. Kas on alternatiive?

Alternatiiv on, kui käituda suure Soome ökofilosoofi (mõnede arvates radikaalse) ja mõtleja, saja suure soomlase hulka kuuluva Kaarlo Pentti Linkola sõnade järgi: maakeral peab elama 70 korda vähem inimesi ja ainus energiaallikas on päike. Kõik fossiilne ja ka tuumaenergeetika viib «soojussurmani». Sõna soojussurm tarvitatakse küll tavaliselt teises kontekstis, siis kui kirjeldatakse entroopilisi protsesse – aga siia sobib ta ka, – arengu peatus, vaikus, surm.

Kui nüüd rääkida Eestist ja visioonist, tunduvad meie poliitikud tõesti infantiilsed. Nad ei kuulegi globaalseid protsesse, ehitavad kiirraudteed, tselluloosi rafineerimise tehaseid, betooni, saartele sildu, teid, tunneleid.

Inimene peab mõistma, et saabunud on infoajastu, et me elame postindustriaalses ajas. Ei ole vaja meeletuid autoteid, inimene võiks olla seotud füüsiliselt kodukohaga, samas tema virtuaalne elu saab käia lõpmatuses.

Poliitikutelt kuuleb Eestis eri nurkadest: pole visiooni ja pole visiooni. Ja polegi, isegi roheline erakond tegeleb lend-orava ja kanepiga, selle asemel et tegeleda visiooniga.

Samal ajal, kui ÜRO tõstab globaalse soojenemise hädakisa, jagavad meie poliitikud laiali rahva raha: maksumaksja raha valatakse betooni oma korporatiivsetes huvides, selle asemel et vaadata otsa probleemile ja panna see raha metsaistutusse, et siduda liigset süsinikdioksiidi (CO₂).

Soomlased on arvutanud, et nende mets seoks poole süsinikdioksiidist, mida nad «toodavad».

Meil keegi kahjuks ei kuula ei kodanikuühendust Eesti Metsa Kaitseks ega loe Valdur Mikita «poeeme» metsale.

Loomulikult on Eesti roll maailmas mõõdetav promillides ja probleemide lahendus on suurtel kooslustel, mis on liiga suured ja liiga harimatud ning kelle tegutsemise mootor on toit, paljunemine ja sõjad. Teisal on aga tsiviilühiskonnad, kes ei tunneta veel kahte asja: need on elu universumis ja tsivilisatsiooni stagnatsioon.

Kaarlo Pentti Linkola on tõdenud, et mõnede rasside meeletu paljunemine viitab justkui mõttetusele neid abistada. Aafrikasse võiks tasuta abi olla ainult preservatiivide kujul, ning ma väga kahtlen, kas seegi peataks paljunemisprotsesse, mis otseselt mõjutavad tsiviilühiskondi.

Migratsiooni nimetatakse rännukriisiks, aga tegelikult on see katastroof, mille mootoriks on kvantitatiivse kasvu tekitamise tarve majanduses, tööjõupuudus, rasvunud inimese vastumeelsus füüsilise töö vastu ning nüüdisaegse orjanduse tekitamine.

Vaevalt oleks lahenduseks pöördumine industriaalajastu eelnevasse aega ja parkida Solarise parklasse oma hobune, aga midagi selles ajas oli õige. Tänapäeval aga on mootorsaag sama ohtlik kui tuumanupp ning ehk on mootorsaag või harvester ohtlikumgi.

Ma pakun poliitikutele visiooni. Praeguste faktide taustal on selge, et edasi ei saa samamoodi, aga poliitik ei saa teha otsuseid, mis oleks üksnes pragmaatilised, seal peab olema sees populismiidu, muidu kaotab ta töö.

Eesti, olles innovatiivne riik ja ühe jalaga juba infoühiskonnas, võiks võtta enesele eeskäija rolli. Mets tuleks jätta rahule, lubada võiks ehk harvendusraiet. Inimene peab mõistma, et saabunud on infoajastu, et me elame post-industriaalses ajas. Ei ole vaja meeletuid autoteid, inimene võiks olla füüsiliselt seotud kodukohaga, samas tema virtuaalne elu saab käia lõpmatuses. Fossiilkütust neelavad autod, lennukid ja muu selline on hukatuse saadikud.

Samal ajal kui teadlane kliimakatastroofi eest hoiatab, on Genfis autonäitus, kus demonstreeritakse kümneid mõttetuid muskelautosid. Massiturism kahjustab keskkonda pöördumatult ja selle kasvutendents tuleb peatada, ka meil, eriti Tallinnas.

Paljugi on teha olmemajanduses. Mind on alati ajanud naerma, kuidas me puhastame, osoneerime, koaguleerime vett ja siis saadame oma junni suure veega, lausa kolmepäevase joogikogusega, kanalisatsiooni.

Vaevalt oleks lahenduseks pöördumine industriaalajastu eelnevasse aega ja parkida Solarise parklasse oma hobune, aga midagi selles ajas oli õige.

Mõni päev tagasi esines Soome president Sauli Niinistö ​ majandustegelaste lõunal üllatava mõttearendusega, tõlgin: «Raha ja reaalse maailma seotust on aina keerulisem mõista, näha, raha on maailmas tohutult, palju rohkem kui me kujutleme, siit tuleneb küsimus, mis on üldse raha.» Ta lahkas raha suhtelist väärtust võrreldes pensionäri ja miljardäri.

Loomulikult ei ole ühtset vastust ja seda ei tea ka Sauli Niinistö, aga midagi, mingi seos hoomamatul rahamassil ja ökoloogia halvenemisel siiski on. Rahal pole sisu, ei konkreetset tööhulka ega mateeriat. Raha kõlbaks tagama energiaühik (näiteks 1 sent = 1 kWh) ja siis oleks kõik paigas.

Valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu ütleb, et me peaks murranguliselt muutma oma söögivalikut, vähendama lihasöömist 90 protsenti, et temperatuuri kasvu ohjeldada. Tegelikult aga peaks pidurdama sööjate suude kasvu.

Eesti visioon peaks olema pürgida esimeseks võitluses ellujäämise eest, aga me ei saa seda usaldada poliitikule või enamikule neist. Seda peaks tegema inimesed, kes saavad aru, et on energia jäävuse seadus, termodünaamika esimene ja teine seadus, ning mõistma, et meie ainukene energiaallikas, kogu elu mootor on päike ja rohkem ei saa me endale lubada.