Migratsiooni nimetatakse rännukriisiks, aga tegelikult on see katastroof, mille mootoriks on kvantitatiivse kasvu tekitamise tarve majanduses, tööjõupuudus, rasvunud inimese vastumeelsus füüsilise töö vastu ning nüüdisaegse orjanduse tekitamine.
Vaevalt oleks lahenduseks pöördumine industriaalajastu eelnevasse aega ja parkida Solarise parklasse oma hobune, aga midagi selles ajas oli õige. Tänapäeval aga on mootorsaag sama ohtlik kui tuumanupp ning ehk on mootorsaag või harvester ohtlikumgi.
Ma pakun poliitikutele visiooni. Praeguste faktide taustal on selge, et edasi ei saa samamoodi, aga poliitik ei saa teha otsuseid, mis oleks üksnes pragmaatilised, seal peab olema sees populismiidu, muidu kaotab ta töö.
Eesti, olles innovatiivne riik ja ühe jalaga juba infoühiskonnas, võiks võtta enesele eeskäija rolli. Mets tuleks jätta rahule, lubada võiks ehk harvendusraiet. Inimene peab mõistma, et saabunud on infoajastu, et me elame post-industriaalses ajas. Ei ole vaja meeletuid autoteid, inimene võiks olla füüsiliselt seotud kodukohaga, samas tema virtuaalne elu saab käia lõpmatuses. Fossiilkütust neelavad autod, lennukid ja muu selline on hukatuse saadikud.
Samal ajal kui teadlane kliimakatastroofi eest hoiatab, on Genfis autonäitus, kus demonstreeritakse kümneid mõttetuid muskelautosid. Massiturism kahjustab keskkonda pöördumatult ja selle kasvutendents tuleb peatada, ka meil, eriti Tallinnas.
Paljugi on teha olmemajanduses. Mind on alati ajanud naerma, kuidas me puhastame, osoneerime, koaguleerime vett ja siis saadame oma junni suure veega, lausa kolmepäevase joogikogusega, kanalisatsiooni.