Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2018/11/29/11614994t1h030b.jpg)
Pikkadel inimestel on bussis istumine piin, ütleb 195-sentimeetrine Ants, kes sõidab nädalalõppudel Tartust Viljandisse. Murest, kuhu panna kitsa istmevahe tõttu oma jalad, on ta viimastel aastatel bussiettevõtetele mitu kirja saatnud. «See on olnud nagu jutt seinale,» ütles ta. «Mind häirib väga, et firmad ka uute busside tellimisel on eeldanud, et reisijad on hiinlase-kasvu inimesed.»
Kui Ants tavaolukorras toolile istub ja jalad täisnurga all põrandale paneb, on vahemaa tema alaseljast põlveotsani 70 sentimeetrit. Kõneleja täisnimi on toimetusele teada.
Sama nurinat kuuleb ka 193-sentimeetriselt Hain Zuppurilt, kes sõidab kord nädalas Tartu ja Võru vahet. Ka tema tunnistas, et paljudes bussides on sõit ebamugav, eriti siis, kui püüda sülearvutis pisut tööd teha.
Nipid-trikid
Viljandi vahet sõitev Ants valib võimaluse korral vahekäiguäärse koha, kus saab jalgu sirutada. «Aga siis tunnen, et olen tüliks teistele reisijatele, kes bussi tulevad või bussist lahkuvad,» rääkis ta.
Mõnel korral on Ants tõstnud põlved üles krõnksu, toetades need vastu eesistuja seljatuge. Pannud mütsi pehmenduseks ümber põlvede. Iga kord, kui buss pidurdab, kardab, et äkki teeb ootamatu surve põlvedele liiga. Teinekord ei ole jalgu võimalik krõnksu tõmmata, kuna eesistuja seljatoele on monteeritud joogitopsihoidja ja lauake.
/nginx/o/2018/11/29/11614992t1h5099.jpg)
Ants on enamasti rahul mugavate ekspressliinibussidega, aga alati ei klapi niisuguste busside väljasõiduaeg ja iga kord ei ole võimalik piletit varakult ära osta.
Arst kinnitab muret
Tartu ülikooli kliinikumi töötervishoiuarst Tiia Piho on nõus, et kitsad istmevahed võivad olla pikkadele sõitjatele ebamugavad.
«Aga need võivad olla ebamugavad ka tavapikkusega inimestele, sest pikemal istumisel vajab selg liigutamist-tõstmist,» ütles ta. «Tean, et just seetõttu eelistavad paljud bussile rongi.»
Tiia Piho soovitab bussis istudes end aeg-ajalt liigutada ja nihutada, nii keha- kui ka jalalihaseid pingutada ja lõdvestada. See parandab verevarustust ja parem verevarustus vähendab vaevusi.
Bussifirma Go Bus juhatuse liige Andrei Mändla selgitas, et busside valmistajad teevad busse lähtudes inimeste keskmistest füüsilistest parameetritest, mille järgi 195 sentimeetrit on kindlasti üle keskmise pikkus. Bussitootjad on erinevad ning mõnedel mudelitel võivad bussiistmete vahed olla pisut erinevad.
Mändla on nõus, et pikkade jalgadega inimesel võib bussis istudes tekkida ebamugavustunne, mingeid erilisi nippe on temalgi raske soovitada. Kindlasti aitab ruumi juurde tekitada see, kui bussis istuda selg sirgelt vastu seljatuge, et jalad jääksid kõverdatult umbes 90-kraadise nurga alla, arvas ta.
Kahemeetrine mees ei ole Eestis erand ka 30. ja 40. aastates inimeste hulgas. Euroopa keskmise järgi loodud standard jääb suurele osale eestlastele väikseks, ütles arengubioloog Gudrun Veldre.
«Uute busside tellimisel arvestab Go Bus küll sellega, et kliendil oleks võimalik reisida mugavalt. Viimased bussid, mille tellisime kaugliinidele, olid tõesti ruumikad ja rohke jalaruumiga,» lisas Mändla.
AS Sebe juhatuse liige Üllar Kaljuste täpsustas, et bussitehaste standardlahendustes on kirjas, et bussiistmete vahe peab olema vähemalt 680 millimeetrit. See on vahemaa istme ühest punktist teise istme täpselt sama punktini.
Mis maakondlikesse liinidesse puutub, siis tavaliselt on hankedokumendis kirjas, et bussis peab olema 40 kohta ning tagatud minimaalne istmevahe, siis et mitte hanget kaotada, ei hakka keegi istmevahesid ju suuremaks nihutama ega sellepärast suuremat bussi ostma, vaid üritatakse leida minimaalne võimalik lahendus.
«Hoopis teine teema on kommertsvedu,» jätkas ta. «Seal sõltub tulu otseselt piletimüügist ja reisija mugavusest ehk sellest, millega suudab vedaja kliendile meeldida ja mis hinnaga oma pileti maha müüa. Siis mõeldakse loomulikult istmevahe peale.»
Tartumaa ühistranspordikeskuse juhatuse liige Tõnis Piir tunnistas, et 2015. aastal alanud maakonnaliinide bussihanke tingimustes oli tõepoolest kirjas, et istmete vahe peab olema vähemalt 680 millimeetrit. «Mõne bussimargi puhul tuleb see erinev, aga see ei tohi olla väiksem,» selgitas ta.
Mis juhtuks, kui järgmist bussihanget korraldades ja eestlaste sihvakust silmas pidades seda miinimumnõuet pikemaks venitada? Seda võib vaadata nii ja naa, vastas Tõnis Piir.
«Kuna meie bussides peavad kõik reisijad saama istuda ja olema turvavööga kinnitatud, siis istmete vahet nihutades kaotaksime kohtade arvus ning bussi mahuks vähem reisijaid,» ütles ta. «Seni oleme eeldanud, et maakonnaliinibussides istutakse tund või poolteist, ning loodetavasti ei ole see väga koormav. Kes teab, võib-olla uue hanke lähenedes ehk 2022. aastaks need nõuded muutuvad.»
Reiepikkuse uuring
Arengubioloog Gudrun Veldre ütles, et Tartu ülikooli füüsilise antropoloogia keskuses korraldatud 20- kuni 70-aastaste inimeste mõõtmiste järgi leiab kõige pikemaid inimesi 20. aastates meeste seast. Nii on 22-aastaste meeste maksimumpikkus 203 ja 23-aastastel meestel koguni 205 sentimeetrit.
«Kahemeetrine mees ei ole Eestis erand ka 30. ja 40. aastates inimeste hulgas,» rääkis ta. «Euroopa keskmise järgi loodud standard jääb ilmselgelt suurele osale eestlastele väikseks.»
Kahjuks ei ole Eestis viimasel ajal tehtud dünaamilisi ergonoomilisi mõõtmisi, mis võimaldaksid saada ülevaate istuvate eestlaste reiepikkuse varieeruvusest ning istumisasendist püsti tõusmisel vajalikust lisaruumist. Gudrun Veldre õpetas aga, kuidas teha kiire miniuuring ning mõõta kasvõi lähemaid töökaaslasi.
/nginx/o/2018/11/29/11614993t1hde8f.jpg)
Toimetuse 180- kuni 186-sentimeetriste meeste puhul selgus, et istudes on nende reiepikkus (põlveots kaasa arvatud) 65 kuni 68 sentimeetrit. Nüüd tuleb arvestada, et 680-millimeetrise istmevahe korral neelab istumisruumist vähemalt 10 sentimeetrit ära seljatoepolstri paksus, ning kui mõelda, et Eesti keskmine mees ongi 181 sentimeetrit pikk, siis ilmselt ükski neist miinimumstandardite järgi ehitatud bussis rõõmust ei kilka.
Lugupidamisest veel
197 sentimeetri pikkune Ken Kalling on kuidagi kohanenud sellega, et bussides on tal enamasti kitsas.
Rohkem kui istmevahe häirib teda aga mobiiliga arutult lobiseja või naabri kõrvaklappidest kostev ebameeldiv tümps või kui keegi bussi esiistmel asub bussijuhiga vestlusesse sel eesmärgil, et valjuhäälselt riiki ja valitsust siunata.
Tavalisest sõitjast eristab Kallingut lisaks pikkusele veel midagi. Enne kui ta oma seljatoe alla laseb, mõtleb ta tavalisest inimesest pisut kauem ja vaatab alati, kas keegi istub taga või millist kasvu see sõitja on.
Tema põhimõte on, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.