Sirje Vestmann: kolme lapsega kuuse alla

Sirje Vestmann

FOTO: Kristjan Teedema

Noorest east on mul meeles minu kunagise lugupeetud õppejõu  öeldu, et iga naine võib endale muretseda nii palju lapsi, kui palju ta üksi suudab neid üles kasvatada. Miks üksi?

Kolme lapse teema on mind mitmel korral ajendanud kirjutama. Heljo Pikhofi artiklis «Aitame eesti naisel teha kolme-lapse-unistus teoks» (TPM 15.11) oli julge soovitus. Tsiteerin artiklit: «Lapsi ei sünnitata riigile, lapsed sünnivad armastusest ja on ainus viis, kuidas inimene saab ajas edasi kesta – olgu ta ego nii suur kui tahes.» Mulle meeldib see lause väga, sest selles on sõnum kõigile naistele, meestele, emadele ja isadele. Mõelgem!

Ent siin on väike aga, sest need lapsed sünnivad riigis, kus on veel kuhjaga minevikust ja olevikust pärinevaid probleeme. Käsitleksin neist mõnda olulisemat.

Noorest east on mul meeles minu kunagise lugupeetud õppejõu öeldu, et iga naine võib endale muretseda nii palju lapsi, kui palju ta üksi suudab neid üles kasvatada. Miks üksi? Hea küsimus. Aga arutlegem, kui palju abieludest jääb kestma vähemalt senikauaks, kui lapsed on suureks kasvanud.

Lahutatakse ja siis probleemid algavad, kuigi mitte kõigil, aga vähemalt enamikul. Osa mehi lendab siis nelja tuule poole ega soovi oma lastest enam midagi kuulda. Mõned siiski saadavad lastele sümboolse summa, et seadus nendega rahule jääks, muidu hakataks külge.

Eriti keeruliseks teeb asjaajamise elatusraha nõudmisel, kui endine teinepool viibib riigis, millega Eestil pole sõlmitud asjakohaseid kokkuleppeid. Ühesõnaga, ikka veel on rohkesti muret elatusrahade teemal.

Kas ema on kaitstud kitsikusse sattumisel? On seaduste räga, riik ei anna sajaprotsendilist abi, et võidelda välja lastele justkui kuuluv elatusraha. On kadalipp ning kindlustunne puudub.

Mitte keegi meist, naistest, ei oska kunagi arvata, milliseks muutub see mees, kellega abiellusid. Jääb vaid imestada: kas tõesti, kui uskumatu!

Abielu lahutamisel on mõned isad, endised abikaasad, nii võimukad, et tahavad pärast lahutust lapsed ja laste ema puu alla elama saata. Olen seda ise kogenud.

Seejuures seaduse silmis pole tähtis teema, kuhu emal lastega elama minna. Seadusandjat pole see justkui huvitanud. Seaduse silmis on oluline, et varandus saaks endiste abikaasade vahel jagatud. Lapsed selle juures ei loe, nemad on lahutusvarast osa saajana välistatud. Kes kaitseb lapsi?

Mis pärast lahutust edasi saab, on ema probleem. Mitte keegi meist, naistest, ei oska kunagi arvata, milliseks muutub see mees, kellega abiellusid. Jääb vaid imestada: kas tõesti, kui uskumatu!

Veel üks probleem tekib enne pensionile jäämist. Siingi jääb võimalus imestada, kuidas mõnel mehel jätkub veel nahaalsust sirutada kätt emale mõeldud tasu järele – ta tahaks veel saada ka laste kasvatamise eest antavaid lisaaastaid, kaks iga lapse kohta.

Meie riigis on väga tähtsal kohal võrdõiguslikkus ja see on andnud võimaluse isadel oma vanemlikke õigusi tähtsustada. Tegelikult oli algul seaduses lisa-aastate saamise õigus ainult sellel vanemal, kes oli lapsega kodus, et hüvitada aega, mis kulus väikelapse eest hoolitsemisele, ning oli põhimõte, et antud aastad ühtlustavad tööturult eemal olnud vanema ja tööturul osaleja pensionistaaži.

Ema viibis kodus ja ei töötanud, isa käis tööl, kuid nüüd tuleb lapsehoolduse ajad emal isaga pooleks jagada. Näib, et jada on lõputu, kuigi lahutades sai kõik juba ära jagatud.

Vabandan paljude isade ees, sest enamik ei ole sellised. Tean, et tavaliselt kulgeb peredes kõik normaalselt ja lasteaastad kuuluvad emale või vajaduse korral jagatakse neid omavahel pere parema äranägemise järgi.

Kohtusüsteem pole ka vaideid suutnud lahendada, sest seaduste vahel on vastuolusid. Mis teha­, kui ekskaasa on kiuslik.

Nõnda ei saagi ema kasutada enne tähtaega pensionile jäämise võimalust, kuigi on sünnitanud kolm või enam last ja viibinud kõigiga lapsehoolduspuhkusel. Vähemalt endisaegses tööraamatus on see nii kirjas.

Kaheksakümnendatel kodus oldud aastate eest ei makstud emale midagi. Ja nüüd on otsustusõigus antud mehele.

Kas Eestis on siis ikkagi turvaline keskkond laste kasvatamiseks ja kolme lapse muretsemiseks? Vanasti austati emadust rohkem.

Tagasi üles