Siiri Laidla: armutumalt rebib tuul lehti kirjandusepuul

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Siiri Laidla

FOTO: Kristjan Teedema

Kuula artiklit

Kirjandus on tõepoolest kummaline nähtus. Oleme kokku puutunud nii kohustusliku, keelatud kui ka sopakirjandusega. Vägeva kirjaniku sõnad on kujundanud nii üksikisiku kui ka ühiskonna arusaamu. Mis on siis kirjandus?

Kui osalesin aastate eest oma klassijuhataja juubelil, pidime meie, vilistlased, muu hulgas ka endiste õpetajatega vestlema. Kunagine direktriss küsis, millega ma tegelen. Mõtlesin, et kõige paremini iseloomustab mind kirjanikustaatus. Ütlesingi, et kirjutan raamatuid.

«Jah, aga mis päris tööd sa teed?» oli uus küsimus. Olin häbist murtud. Mina nimelt pidasin raamatute kirjutamist oma põhi- ehk raamatukoguhoidjatööst ülemaks. Raamatuid laenutada ja riiulisse panna oskab igaüks, aga uut teksti luua...

Mõiste kirjandus tundub nii lihtne ja selge. Misjaoks sellel teemal üldse sõna võtta? Kuid näib, et kirjandus on läbimas metamorfoosi. Enam ei saa rääkida pelgalt kaante vahele köidetud romaanist, õpikust, teabekogumist.

Kas kirjandus kui mõiste on meile sama mõistetav kui muusika, mis kõlab nii hällilaulus kui ka Mozarti viiulikontserdi trillerites? Peame mõlemat muusikaks.

Või mis on tants? Tantsivad nii trummipõrinast ekstaasi läinud võsaelanikud kui ka maailmakuulsal laval luike kehastav baleriin. Liikumise kaudu eneseväljendamise ürgläte on mõlemal puhul olemas.

Aga kujutav kunst? Emale-isale on lapse algeline kritseldus armsam kui miljoneid maksev Mona Lisa. Ometi on mõlemas kunstialge olemas. Nii-öelda päris kunst on ülimalt hinnaline. Hinna määrab autentsus, ajaproov ja ka inimeste maitse.

Leonardo da Vinci ei saanud oma pilti koopiamasinast läbi lasta, et seda kõigile odava raha eest jagada. Tänu sellele jäi ta ainulaadseks.

Kuidas aga siiski defineerida kirjandust? Kõige üldisemalt on kirjandus autori poolt kirja pandud tekst. Kuid lapse kohmaka käekesega kirja pandud isadepäevaluuletus vist kirjanduse mõistesse ei kuulu, mis siis, et omalooming. Ega ka liitpuudega inimese varbakirjas kirjutatud jõulukaarditekst, mis siis, et seda ehk trükitakse ja levitatakse rohkem kui mis tahes algupärast romaani.

Kirjandusteose eelduseks on võimalikult lai leviala. Ole sa kui tahes andekas, ent kui su teos jääb sahtlisse või arvutifaili kopitama, ei ole sa kirjanik.

Kunagisest raamatudefitsiidist on saanud üliküllus. Üliküllus aga teatavasti tekitab varem või hiljem küllastust. Ja isegi tülgastust.

Kirjandus on tõepoolest kummaline nähtus. Oleme kokku puutunud nii kohustusliku, keelatud kui ka sopakirjandusega. Vägeva kirjaniku sõnad on kujundanud nii üksikisiku kui ka ühiskonna arusaamu.

Jah, mõistame kirjanduse all midagi enamat. Eeldame autori, teema, lugemisest saadava elamuse või tarkuseterade olemasolu. Eeldame raamatut, mis seda kõike sisaldab. Seda kaante vahele köidetud paberipatakat, mis pakub põnevust, kaasamõtlemist, lohutust, infot, kas või koogiretsepte või arsti nõuandeid.

Paberraamatud (mis kurb sõna!) on jõudsalt asendumas virtuaalraamatutega. Ei enam trükivärske raamatu lõhna, ei enam öökapil ootavaid avastamisrõõmu pakkuvaid lehekülgi.

On see hea või halb? Või lihtsalt paratamatus? Riiulid jäävad igatahes kergemaks. Ei pea enam köidetelt tolmu pühkima. Areng on jõudnud sinnamaani, kus kohmakad ja rasked raamatud, meie kunagised vaikivad sõbrad, tekitavad nii mõnigi kord vajaduse neist vabaneda.

Vanade, eriti nõukaaegsete trükiste tekst kipub tuhmuma, leheküljed kolletuma. Vahel on neid luubita võimatu lugeda.

Uutele raamatutele napib ruumi. Nii rändavadki kodunt minema kunagised sõbrad, mille nimel oldi valmis tundide kaupa järjekorras seisma, öösitigi vahti pidama, makulatuuri ja kaltsu vastu ostutšekke vahetama, soovitud raamatuga kohustusliku kaasandena Brežnevi brošüüre ostma, ettetellimusi vormistama, raamatupoemüüjaga tutvust sobitama. Heal juhul haiglate, vanglate ja teiste asutuste riiulitele, kurvemal juhul prügisse.

Loomulikult leidub ka inimesi, kes oma raamatutele iialgi sellist saatust ei korralda.

Sellise raamatusõbra juures külas olles poeb hinge mingi kummaline rahu. Seinad rüütatud maast laeni raamaturiiulitega, igas raamatus varjul oma lugu ja saladus...

Ja kui erudeeritud ning hingeharitud on kogu selle varanduse omanik!

Millegipärast ei valda mind samasugused tunded, kui satun hiiglaslikku raamatukauplusse. Seal ründavad mind hoopis ahistus ja kerge paanikahoog. Seda kõike on liiga palju! Kes küll kõik need trükised ära osta ja läbi lugeda jõuab?

Kui mul on kümme eurot vaba raha, pean selle eest mõne trükise omandamiseks olema pigem matemaatik kui kirjandushuviline. Kunagisest raamatudefitsiidist on saanud üliküllus. Üliküllus aga teatavasti tekitab varem või hiljem küllastust. Ja isegi tülgastust.

Et isu tekitada, läheb käiku reklaam, edetabelid, igasugu müüginipid, sest raamatust on saanud toode. Toode, mida tuleb võimalikult hästi müüa.

Hiljuti sain ühelt kirjastuselt järjekordse keeldumise. Pakkusin lasteraamatut. Aitäh vastamast. Seega pean vist rõõmustama, et mu embrüonaalses seisus raamat ei jõua raamatupoodide hüperriiuleid paisutama.

Mida kostaks selle peale Alexandre Dumas, kes küünlavalgel hanesulega oma «Kolme musketäri» kribis? Mida kostaksid selle peale meie hulgast lahkunud kunagised kuulsused, kelle eraelus tuhnivad (aja)kirjanikud ennast kirjanikeks peavad? Mida kostaks selle peale mu kauge meie hulgast lahkunud sugulane, omaaegne legendaarne näitlejanna, kel oli palju ajakirjanikest «kosilasi», kuid kes ütles neile, et vajaliku info leiab entsüklopeediast?

Mul on olemas tema telefonitsi öeldud mõtted ja soovid. Ta küll tahtis tegelikult enda elulooraamatut, mõtles välja pealkirjagi, kuid ei usaldanud ühtki ajakirjanikku, kel süda vaid sensatsiooni peale võpatab.

Ta ei tahtnud olla müügiobjekt.

Mida kostan selle peale mina – inimene, kel ilmunud kümne aasta jooksul ligi kolmkümmend teost?

Olen üks tuhandeist autoreist sel tohutul raamatulaadal. Ma ei taha ega oska olla toode. Tippkümnesse mul asja pole.

Ometi näitasid raamatulaenutusarvud, et rahvaraamatukogudes mind loetakse. Aitäh teile, lugejad! Ostjatega ja seega oma raamatute eest tasu saamisega on teine lugu. Kavalad lepingud ja mõnel juhul isegi pankrot ei anna just kuigi suurt lootust, et vaimulooming ka rahas hüvitust leiaks.

Hiljuti sain ühelt kirjastuselt järjekordse keeldumise. Pakkusin lasteraamatut. Aitäh vastamast. Seega pean vist rõõmustama, et mu embrüonaalses seisus raamat ei jõua raamatupoodide hüperriiuleid paisutama.

Aga ma ei heitu. Ajad mööduvad, tuuled pöörduvad. Tõeline kirjandus peab läbima aja kullaproovi. Alles saja aasta pärast on selge, kes meist on Juhan Liiv, kes Koidula, kes Tammsaare, kes konjunktuuri haistev ärimees või -naine.

Aga jah, jõulud on tulekul. Ostke ja kinkige oma lähedastele raamatuid. Ja keelitage neid ka raamatukaasi avama. Üks mu lapselastest ei taha seda üldse teha. Aga see on juba teine teema.

Tagasi üles