Politoloog: Ukraina-Vene konflikti on veel võimalik ohjeldada

Venemaa hõivatud Ukraina sõjalaev ja puksiir eile Kertši sadamas. Ukraina väitel sai Vene sõjalaevade avatud tules vigastada kuus, Venemaa väitel kolm ukraina meremeest. Foto: EPA/Scanpix

Vene väed avasid pühapäeval Ukraina mereväe teatel Kertši väinas nende laevade pihta tule ning hõivasid veidi hiljem kolm alust. Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg tõdes, et tegemist on tavapäraseks muutunud vastasseisu hetkelise teravnemisega. 

Eiki Berg. Foto: SILLE ANNUK / PM/SCANPIX BALTICS

Viimase pooleteise päeva vältel on Kertši väinas toimuva kohta levitatud küll tohutul hulgal uudiseid, kuid kokkupõrke põhipõhjus näib paljudele selgusetu olevat. Eiki Berg, palun selgitage, mis täpsemalt juhtus.

Lühidalt öeldes kaaperdas Venemaa Ukraina sõjalaevad vaidlusalustes vetes.

Aastast 2014 ei kuulu teadupärast Krimmi poolsaar de facto Ukrainale ja Venemaa peab seda ala oma territooriumi lahutamatuks osaks. Sama moodi peavad venelased Kertši väina veeala endale kuuluvaks. Seega me võime äsjast intsidenti vaadata kahtpidi, olenevalt sellest, kelle positsiooni õigeks peame.

Rahvusvahelise õiguse kohaselt meie siin ei tunnusta Krimmi annekteerimist. Järelikult see, mis praegu aset leidis, on räige rahvusvaheliste normide eiramine. Me võime arvata, mida Moskvas mõeldakse – ilmselt väidetakse seal, et Ukraina sõjalaevad tungisid nende territoriaalvetesse ning julgeoleku kaalutlustest tulenevalt peeti vajalikuks sekkuda.

Kas konflikti areng võib hakata mõjutama Eestit?

Selleni, et meil oleks põhjust siin muretsema hakata, on veel pikk maa minna. Ukraina konflikt on keenud aastaid. See ei lõppenud ära Krimmi annekteerimisega, vaid laienes Donbassi piirkonda ja podiseb seal edasi. Praegune intsident ei ole midagi üllatavat, vaid järgmine etapp suuremast vastasseisust. Pigem tuleks arutleda, miks Venemaa käitus nii just praegu.

Miks siis?

Arvan, et seal on kaks põhjust.

Esiteks mõelgem, miks üldse on Ukraina ja Venemaa vaenujalal. Pean silmas Ukraina-Vene suhete teravnemist 2014. aastal, kui Ukraina soovis integreeruda üheselt läände ja rebida end lahti Vene mõjusfäärist. Hiljaaegu toimus samasugune areng kiriku tasandil. Ukraina õigeusu kirik läks Moskva alluvusest üle Konstatinoopoli alluvusse. Ilmselt tõlgiti Moskva «mure» ümber suhete teravnemisse. Ehk teisisõnu Vene poliitilised ringkonnad andsid teada, et niisama lihtsalt see ei jää. See on üldisema Venemaa poliitikamustri osa.

Teiseks seostuvad konkreetse intsidendiga lähenevad Ukraina valimised. Valimistele eelnev aeg kütab üles kirgi ja segadust. Sellises olukorras näeb Venemaa võimalust kasu lõigata ja sogasest veest suuremaid kalu püüda. Kuid see võib osutuda ka kasulikuks Ukraina praegusele presidendile Petro Porošenkole, kelle otsustav tegevus agressori tõrjumisel ei jää kindlasti märkamata.

Miks ikkagi on Venemaa Ukrainast nii jõuliselt huvitatud?

Suurem pilt on see, et Venemaa tahab olla seotud Ukraina arenguga ja hoida Ukrainat nii kaugel läänest, kui võimalik. Sest Ukrainaga seostuvad Vene suurriikluse, võimu ja positsiooni taastamine maailma asjade üle otsustamisel. Praegu nähtaval moel üritab Venemaa pingestada olukorda ja läbi selle kontrollida Ukraina sisepoliitilist arengut.

Väiksemal pildil terendab Venemaa soov testida Ukraina ning ka lääne valmisolekut Vene provokatsioonide vastu. Kui intsidendid jäävad märkamata, on Venemaal võimalik minna veelgi kaugemale.

Kõige ohtlikum selliste situatsioonide puhul on ülereageerimine ja kannatuse kaotamine. Kui tehakse üks vale samm, võib sellest lahvatada suurem konflikt, nagu nägime seda 2008. aastal Gruusia-Vene sõjas.

Mida peaks lääs teie arvates praegu tegema?

Me peame selgelt ütlema, et lääs ei toeta Krimmi annekteerimist ning Venemaale tuleb seda sõnumit järjekindlalt edastada. Nii kaua, kuni valitseb vastastikune mittetunnustamine Krimmi ja sellega külgnevate vete osas, tuleb käsitleda Kertši väina vaidlusalusena, mis oleks laevatatav ka ukrainlastele. Ilmselt Washingtonis ja Brüsselis juba arutatakse, kuidas Venemaad ses küsimuses sanktsioonidega senisest enam survestada.

Kui tõenäoline on, et Ukraina saab kunagi Krimmi tagasi?

Sellised asjad saavad juhtuda pigem suuremat sorti vapustuste ajal. Maailmasõdade kontekstis. Nii, nagu riigid kaotavad sõjas alasid, võivad nad neid ka tagasi võita. Harv, aga teoreetiliselt esinev võimalus. Rahumeelses olukorras on tagasisaamise võimalus null.

Kuhu Ukraina-Venemaa konflikt edasi võib areneda?

Praegust konflikti on veel võimalik ohjeldada, üleliigseks muretsemiseks pole põhjust. See on tavapäraseks muutunud vastasseisu hetkeline teravnemine, milles pole midagi uut. Konflikt on territoriaalselt laienenud Mustale merele ja meritsi sadamalinnale Mariupolile. Sealt maismaad mööda kümne kilomeetri kaugusel on juba ründejoon.