Monica Rand: esimene vutihallipääsuke läks lendu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Monica Rand

FOTO: Margus Ansu

Kuula artiklit

Tartu jalgpalli suurim nõrkus on väljakute vähesus. Kõige suurem puudus on just talviseks kasutamiseks sobilikest kunstmuruväljakutest ja altsoojendusega kunstmurust või jalgpallihallist.

Mõni nädal tagasi toimus Tartus ajalooline sündmus: Tartu linn sõlmis Tartu Kalevi jalgpalliakadeemiaga Roosi tänava angaari kasutamise lepingu. Ajalooliseks julgen seda nimetada kahel põhjusel. Esiteks on tegu esimese «jalgpallihalliga» Tartus, küll mitte ekstra selleks ehitatud, vaid kohandatud, aga siiski.

Seni pidid Tartu noored jalgpallurid leppima harjutamisega ka talvel väljas või jalgpalliks ebasobivates saalides, näiteks koolivõimlates. Teiseks leidis linnale kuuluv ja aastaid tühi seisnud ajalooline Raadi lennukiangaar endale reaalse igapäevase rakenduse.

Raadi angaaridele on Tartu võimalikke kasutajaid otsinud juba aastaid, kuid seni kahjuks tulutult. Küll on räägitud sinna vanatehnikamuuseumi rajamisest, küll muudest ideedest, aga erilise eduta. Ühte angaaridest kasutab praegu Ahhaa keskus, teine seisis aastaid tühi, aeg-ajal toimus seal vaid üksikuid üritusi: Draama, Tönk, Robolahing.

Tartu linnavalitsuse tellitud uuring kinnitab aga seda, mida teadsime ka varem: enim vaevleb sobivate treeningutingimuste ja -aegade puuduses jalgpall.

Tartu jalgpallile tähtsaim on väljakud, väljakud ja veel kord väljakud.

Tartus pole jalgpalluritel korralikke treeningutingimusi. Suurim nõrkus on treeningu- ja mängutingimused ehk väljakute vähesus. Ja kõige suurem puudus on just talviseks kasutamiseks sobilikest kunstmuruväljakutest ja altsoojendusega kunstmurust või vutihallist. Vajadus nende järele on, kui tahame jalgpalliga konkurentsis püsida. Trenni saab ju teha mõnes spordisaalis, kuid see on rohkem algajatele ning tipptasemel arengut see ei võimalda.

Arvud näitavad, et populaarseimad spordialad Tartus on võimlemine, jalgpall ja ujumine.

Jalgpalliga tegelejaid on Eesti spordiregistri andmeil 2475, kõige rohkem neist noori vanuses kuni 19 aastani – 2063. Noortest on poisse 1852 ja tüdrukuid 211, täiskasvanutest on mehi 363 ja naisi 49. Kindlasti on lisaks neidki, kes klubidesse kuulumata võtavad sõpruskonna kokku ja leiavad vuti togimiseks parema puudumisel sobiva pargiserva või põllutüki.

Kuid need arvud räägivad üsna kõnekalt, et kuningas jalgpall on Tartus ennast spordisõprade südamesse istutanud ja tema probleemidega tuleb tegeleda. Samas on meil kõigile harrastajatele kokku 24 jalgpalliväljakut ja maakonnas kokku 42.

Vähem on väljakuid Läänemaal (12), Hiiumaal (15) ja Põlvamaal (22), Valgamaal (36), Raplamaa (39) ja Järvamaal (41). Tartumaa sama palju ehk 42 väljakut on Jõgevamaal ja Saaremaa. Rohkem on Lääne-Virumaal (45), Viljandimaal (46),Võrumaal (48), Ida-Virumaal (58), Pärnumaal (64), Harjumaal Tallinnat arvestamata (91) ja Tallinnas (101).

Tartu jalgpallile tähtsaim on väljakud, väljakud ja veel kord väljakud. Ma ei räägi seda vaid omaenda tarkusest, rääkisin enne loo kirja panekut mitme jalgpalluriga.

Tammeka kaitsja Silver Grauberg ütles, et Tartusse korraliku jalgpallihalli rajamine on väga oluline eeldus, et Tallinna klubidele konkurentsi pakkuda. Jalgpallur peab arenemiseks kvaliteetsetes oludes jalgpalli mängima ning ilma hallita on see Tartus võimatu.

Tartust tuule tiibadesse saanud ja ka Eesti koondist esindanud Frank Liivak kinnitas samuti, et Tartu vajab hädasti vähemalt üht jalgpallihalli, et meie linna suured ja väikesed talendid saaksid edasi areneda külmalgi ajal. Suvalises spordisaalis mängimine ei ole lahendus, muu hulgas hakkab kõval põrandal mängimine pikas perspektiivis mängijate jalgadele.

Linna varal niisama seista lasta pole kuigi heaperemehelik ning kui Tartu Kalevi jalgpalliakadeemia eestvedajad tulid ideega Roosi tänava angaar jalgpallihalliks muuta, siis ei tekkinud kahtlust, et see väärib toetust. Jalgpallurite talvised treeningutingimused on seni olnud pehmelt öeldes nigelad. On väga oluline, et meie pisemad spordisõbrad ei peaks uisutama libedatel väljakutel või treenima kooli võimlates, vaid saaksid teha seda heades tingimustes. Jalgpall on murumäng ning Roosi tänava angaari üks lisaväärtus on ka katus pea kohal ning noored on kaitstud tuulekülma eest.

Kuuldub ideid, et Roosi mõlemast angaarist võiks kahe peale kokku just spordikeskuse kujundada, ja mitte ainult jalgpalluritele. Miks ka mitte? Raadile on kindlasti vaja rohkem elu tuua ja noorte sporditegemise võimaluste laiendamine väärib igal juhul tähelepanu. Ajaloolised angaarid peaksid jääma avalikku kasutusse.

Seda, kas uuele treeningupaigale tuleb peagi lisa – täismõõtmetega jalgpallihallid –, näitab aeg.

Linna varal niisama seista lasta pole kuigi heaperemehelik ning kui Tartu Kalevi jalgpalliakadeemia eestvedajad tulid ideega Roosi tänava angaar jalgpallihalliks muuta, siis ei tekkinud kahtlust, et see väärib toetust.

Lugenud eelnevate aastate samateemalisi artikleid ja lubadusi, saan väita, et juttu on uuest hallist olnud vähemalt 2014. aastal – kui mitte varem. On räägitud ja lubatud, kuid jutuks on see seni jäänud.

Kehtivasse koalitsioonilepingusse tõime halli vajaduse sisse ning praeguseks oleme sammu ka nn päris jalgpallihalli rajamiseks astunud: aadressil Lammi 6 asuva kinnistu funktsioon on üldplaneeringus kultuuri- ja spordiasutuste maa. Kehtiv detailplaneering lubab rajada kuni kolm hoonet ehitusaluse pinnaga kokku 16 800 ruutmeetrit.

Lisaks on meil võimalused Annelinnas: kui Annemõisa 1a detailplaneering plaanitud kujul kehtestatakse, saab sinnagi halli rajada.

Ots on lahti tehtud: praeguseks on Roosi angaaris kunstmuru maas ja treeningud käivad täie hooga. Selle halli saamislugu on suurepärane näide klubide tehatahtmisest – samamoodi nagu on olnud Tammeka ja Sepa jalgpallikeskuse lugu.

Absoluutselt selge on see, et jalgpalli kõrval ei tohi me unustada teisi spordialasid. Tõsi, jalgpallihalli rajamine käib veidi lihtsamalt kui näiteks ujula ehitus. Spordirajatised on linnavara hulgas igal juhul mitte kulu-, vaid tuluartiklid – laste, noorte, aga ka kõigi teiste linlaste tervise heaks tehtavatest kulutustest sündinud tulu ei ole võimalik üle hinnata.

Tagasi üles