Krista Piirimäe: veel Elmar Kitse seinamaalist

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Krista Piirimäe

FOTO: Sille Annuk

Kuula artiklit

Enriko Talvistu on teinud oma artiklis «Kitsele on kärneriks tuldud» (TPM, 19.11) kunstiajaloolasena üsna piinlikke vigu.

Abstraktsionismist. Selle Tarvase pannoo, õigemini seinamaali käsitluslaad ei ole abstraktsionistlik, nagu väidab Talvistu. Abstraktsionismi on lihtne ära tunda – ei ole mitte midagi reaalsusest.

Artikli juures oleval fotol me näeme selgelt välja joonistatud figuure, lillepotte ja muud. Ometi on see seinamaal erakordne eesti kunstiajaloos. Kuidas sai see teoks, kui kavand pidi läbima rangeimad ideoloogilised kontrollid?

Kõige kohustuslikum nõue oli nõukogude võimu ülistamine. Küllap autor oma kavandi kaitsmisel pööras bürokraatide tähelepanu laudadele, liudadele ja korvidele, mis olid täis nõukogude põllumajanduse rikkalikke saadusi. Neid kandsid sportlikud ja kaunid naised. Eriti hinnatud võte nõukogulikus kunstis oli liua tõstmine pea kohale. Figuuride kergelt nurgeline stilisatsioon oli sel ajal moesoleva nn karmi stiili mõju, millega võim oli juba harjunud. Eriti edumeelses Tartus. See tuli Kitse loomingus väga veenvalt välja, sest talle meeldiski kubism.

«Õigete» detailide varjus sai kunstnik läbi suruda oma isikupäraselt vaba käsitluse. Elmar Kits ja Ado Vabbe on ainsad eesti kunstnikud, kes on supermeistrid nii värvis (mida kõnealuse artikli fotol näha pole) kui vormis. Kitse kunsti üks omapära on mäng joonega. Kord on see katkev, kord mitmekordistunud, ta grupeeris neid, vastandas tihedat võrgustikku selgemate pindadega, horisontaaljooni vertikaalsetega. See on väga loominguline ja võluv, mille taga aimub ikkagi midagi ka reaalset.

Kits oli üks esimesi, kes tegi Eestis abstraktset kunsti. Esimene dateeritud abstrakt on aastast 1958, nagu ka Aleksander Vardil. Kuid Kits ei olnud olemuselt abstraktsionist. Tema abstraktide lähtepunktiks oli ikkagi armastatud figuur, mida ta vähemal või suuremal määral abstraheeris, jättes viimasel juhul alles kasvõi näo, käe, seelikusaba. Neid nimetatakse pool-abstraktideks ja neid ta eksponeeris oma kuulsal 1966. aasta isikunäitusel.

Midagi sarnast me näeme ka juba sellel seinamaalil sambaid meenutavate figuraalkompositsioonide vahele paigutatud väikeste inimgruppide käsitluses. Kuidas küll autor neid põhjendas?

Kuid tal on ka salasõnum, mis peitub keskmises sümboolses kompositsioonis. Kõige üleval on kontrabassiga mees, kes nagu jumal annab orkestrile rütmi. Tema all on naised trompetitega, kes nagu inglid levitavad tõde. Kõige selgemalt on näha meest saksofoniga, mis teatavasti oli Stalini ajal keelatud. All pimeduses on aga kahekäehaamer kuvalda – vihje sirbile ja vasarale.

Niisiis avaldub neis viies inimsambas Kitse hiilgav kompositsioonimeel eriti vaimukalt. Need liigendavad pikka igavat seina ja samas võib neid käsitleda ühiskonna alustala sümbolitena, milleks on naised ja muusika.

Ebaõiglased rünnakud. Selle seinmaali mahavõtmine oli väga suurt meisterlikkust nõudev töö. Talvistu kirjutab lihtsast maha saagimisest. Kvartali «merkantiilsete soovidega» omanikud «sokutasid» selle ERMi, kus need kastid «mädanevad».

Võib-olla on sümptomaatiline, et selliseid sõnu kasutab inimene, kelle direktsiooni ajal Tartu kunstimuuseumis (1996–2000) hakkasid esimest korda muuseumi ajaloos maalid hallitama. Selle avastas Tallinna kunstiteadlane Heie Treier. ERMi kogud on olnud alati hästi korras.

Selle teema ülesvõtmine oli aga õige. Võib-olla leidub mõni kinnisvaraarendaja, kes tunneb uhkust selle üle, et restorani kaunistab Elmar Kitse kuulus pannoo.

Tagasi üles