Vahur Kalmre: jääme jälle rongist maha, rändrahn teel ees

Vahur Kalmre Foto: Erakogu

Kaitseväe Raadilt ärakolimise plaan läks luhta ja sellega lasi linnavalitsus sõrmede vahelt maha voolata hea võimaluse kujundada kilomeetri kaugusel Raekoja platsist terviklikku linnaosa.

Tartu sai obaduse. Värskelt ja ilmselt kõva obaduse. Otseselt see küll ühtegi rongi Tartust mööda ei vii, maha aga võime nii mõnestki rongist nüüd jääda küll. Seekord arengu rongist.

9. novembril pani kaitseministeeriumi kantsler Kristjan Prikk digitaalselt allkirja paberile, millel kirjas, et ministeerium võtab tagasi oma taotluse algatada detailplaneering endise Tähtvere valla territooriumile, mis oleks käivitanud kaitseväe ärakolimise Raadilt.

Nüüd nad ära ei koli, sest ministeeriumist tulnud paberil on otsesõnu öeldud, et «kaitseministeerium jätkab riigikaitselise taristu arendamisega Raadi linnakus». Ja punkt. Aasta otsa veeretatud lahenduse otsimine sumbus, nagu pani uudise pealkirjaks Tartu Postimees. Üks võimalik areng Tartus on sellega seisma pandud. Just seisma pandud, mitte sumbunud. Kes vastutab?

Tartu linnavalitsusest on olnud kuulda, et kaitseväe linnakut Raadil võrreldakse rändrahnuga taluõuel. Võtame siis selle kujundi aluseks, kuigi see on olemuselt eksitav.

Rändrahnu juurde võib heal juhul viia vaid jalgrada – kui sedagi! –, sõjaväelinnak keset linna nõuab juurdepääse, mis märgatavalt mõjutavad ümbritsevat.

Tartu üldplaneeringu- ja arenguteenistuse juhataja Indrek Ranniku ütles Tartu Postimehe raadiosaates otsesõnu, et sõjaväe territooriumi puhul räägitakse ka suletud režiimist ning võimalikust piirangutega (näiteks kõrguspiirang) vööndist ümber sõjaväelinnaku. Nii võib öelda, et kui see on rändrahn, siis suure mõjuga rändrahn. Linnaosa arengut takistava mõjuga sealjuures.

Viimastel päevadel on abilinnapea Reno Laidre otsinud igasuguseid planeeringualaseid ja bürokraatlikke põhjendusi, miks asi ikkagi lörri läks.

Millest jutt? Taluõu, mis tegelikult tähendab umbes 50 hektarit tühjavõitu maad Raatuse ja Puiestee tänava ristist kuni ERMi uue majani ühe kilomeetri kaugusel Raekoja platsist. Rändrahn, mis tegelikult tähendab selle maa-ala keskel asuvat 12-hektarist kaitseministeeriumi maad, millele on potentsiaalselt juurde lubatud reservmaana veel kaheksa hektarit. Kokku seega 20 hektarit ehk peaaegu poole taluõuest võtab endale selle keskel lösutav mõjukas rändrahn – kes ei näe selles takistust piirkonna arenguks, see ei näe üldse midagi.

Tartu linnavalitsus ei suutnud seda rändrahnu oma õuelt minema viia, mis on seda kõnekam, et nii linnavalitsus kui ka kaitseministeerium olid mõlemad vägagi huvitatud, et see sünniks.

Ministeeriumil oli kiire, linnavalitsus aga ei suutnud sellise kiiruse ja pingega tegutseda. Ka tuli linnavalitsuse väljapakutud uue metsase maa-ala suhtes vastuseis naabritelt-puhkajatelt ja seejärel ka RMK Tartumaa metsaülemalt. Näib, et see ehmatas linna lõplikult ära – kes julgeb praegu metsa vastu minna! –, teist ja kolmandat varianti linnal aga esitada polnud.

Viimastel päevadel on abilinnapea Reno Laidre otsinud igasuguseid planeeringualaseid ja bürokraatlikke põhjendusi, miks asi ikkagi lörri läks.

Laidre näitab näpuga küll kaitseministeeriumi, küll keskkonnaministeeriumi peale, nood näitavad jälle vastu, kuid on ju selge, et kõige enam peaks linna arengu suhtes muret – ja kohustust – tundma linnavõim. Kaitseministeerium ja kaitsevägi ei kaota Raadile jäämisega suurt midagi, linn aga jääb ilma terviklikust piirkonnast, millel võiks olla vägagi suur potentsiaal.

Kuna rändrahn jäi liigutamata ehk asi lahendamata, siis ei saanud linnavõim, konkreetselt planeeringute eest vastutav abilinnapea Reno Laidre oma tööga hakkama. Kuigi aega selleks oli terve aasta, sest juba möödunud aasta lõpus sai abilinnapea sellest võimalusest teadlikuks. Järelikult tema ka vastutab.

Millest Tartu ja tartlased nüüd ilma jäävad? Jäävad ilma võimalusest terviklikult arendada üht väga magusat maa-ala linnas, mis nagu öeldud, asub vaid kilomeetri kaugusel linna keskusest. Jäävad ilma võimalusest mitte müüa tükk tüki haaval linna maad ilma suurema ideeta, vaid teha Raadist terviklik ja uudne linnaosa, mis sobiks 21. sajandisse. Sinna lähedale vallamaale kavandatav Estiko päikesepark oleks vaid üks võimalus, kuidas nutikas linnaosa tänapäeval funktsioneeriks.

Tartu kipub ilma jääma ka võimalusest mitte luua ainult uus linnaosa, vaid panna käima suurem ja laiem areng, mis aitaks Tartul tulu ja tuntust teenida.

Valimisliit Tartu Eest just sellisena Raadit ette kujutab (oleks väga vaja, et see tekitaks laiema arutelu Tartule tulu teenimisest, uutest linnakodanikest ja meie linnast kui rahvusvahelisest tõmbekeskusest – vaata ka Tanel Teini artiklit 8. novembril).

Tartu kipub ilma jääma mitte ainult  võimalusest luua uus linnaosa, vaid ka lükata käima suurem ja laiem areng, mis aitaks Tartul tulu ja tuntust teenida.

Lasta rahvusvahelise konkursi kaudu välja pakkuda tänapäevane linnaosa, näha selles linnaosas koht multihallile ja perekeskusele – miks ei võiks sinna kuuluda ka praegu kesklinna parki kavandatav «kultuurimaja», kilomeeter astuda või rattaga sõita –, müüa seejärel maa arendajatele ning reinvesteerida saadud tulu multihalli ehitamisse.

Rahvusvahelised näited tõestavad, et linna elututesse piirkondadesse ehitatud multihallid on justkui päästikuks kogu ümbritseva linnaruumi arengule.

On teada, et Stockholmis tõusis pärast linnahalli asukoha määramist ja ehitust ümberkaudse maa hind viie aastaga kaks kuni kolm korda. Nii kutsuks atraktiivne Raadi linnaosa inimesi leidma endale elukoha Ülejõele, mitte hüppama sealt üle linnast välja Tartu valda.

Sedaviisi hakkaks idee ja tegutsemine Raadi piirkonnas taastootma tulu Tartu linnale, mida me nii väga oleme ju otsinud. Modernne ja läbimõeldud linnaosa tooks Tartusse elama uusi inimesi, multihall ja ERM ning seal korraldatavad suurüritused tooksid siia külalisi (ja nende raha).

Tartu saaks atraktiivsemaks, mis omakorda tooks siia uusi elanikke, ja tuntumaks, mis omakorda tooks siia uusi külalisi. Ja raha, et seda mitte ära unustada.

See oleks kui hea lumepall, mille Raadi ärkamine paneks veerema. Aga, näe, ei pane, sest rändrahn on ees ja lumepall veereb vastu seda puruks. Lihtsalt sellepärast, et linnavalitsus ja seal planeeringute eest vastutav abilinnapea laskis ajal ja võimalusel sõrmede vahelt maha voolata.

Õnneks on abilinnapea Reno Laidre neil päevil lubanud, et linn siiski jonni ei jäta. Kas aga ainult jonnist piisab, kui Tartul jääb puudu otsustamisjulgusest, nagu ikka.