R, 9.12.2022

Saagikoristus iga hinna eest

Hanna Marrandi
, üliõpilane
Saagikoristus iga hinna eest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kristin Uusna (vasakult), Annabel Berg, Jörgen Sinka ja Joonas Vatter olid vaatajate ees «Saagi» etenduses 11. novembril. Pildil on peatunud hetk enne kaost, kui tulevik tundus veel ilus. 
Kristin Uusna (vasakult), Annabel Berg, Jörgen Sinka ja Joonas Vatter olid vaatajate ees «Saagi» etenduses 11. novembril. Pildil on peatunud hetk enne kaost, kui tulevik tundus veel ilus. Foto: TÜT/Karoliine Pruul

Tartu üliõpilasteatris Kalev Kudu lavastatud «Saak» on komöödia, mida vaadates hakkab lõpuks õudne. Kas sellised hädapätakad me olemegi? Kumb on hulluks läinud, kas maailm või meie temas?

On ilus sügispäev, selline karge ja krõbe, et tõmbad sõõmu õueõhku kopsu ja tunned, kuidas tervis tuleb. Suurepärane päev õunte korjamiseks, arvavad ka Jegor (Jörgen Sinka), Ira (Kerstin-Gertrud Kärblane või Annabel Berg), Valera (Henrik Lainvoo või Joonas Vatter) ja Ljuba (Kristin Uusna).

Õunaaias punapõsiste viljade taga peidab end aga paras ports kaost. Doominoefekt saab alguse ühest hüpoteetiliselt veidi muljunud ubinast.

Lumehelbekeste kriitika

«Saagis» võib näha n-ö lumehelbekeste põlvkonna kriitikat.

Nagu ütles nõiamoor «Nukitsamehe» filmis: «Üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksi rabama!» Ainult et seda, kes rabaks, ei olegi. On küll tahe, aga puudub oskus parandada kasti naelte ja haamriga ning värskelt puu alt korjatud õuna hammustades murtakse suisa hammas. Olles ka ise lumehelbeke ja sellega täitsa rahul, jääb siinkirjutajal üle vaid loota, et sedasorti absurdini päriselt asi ei küündi.

Õun on tähendusest laetud sümbol ja seda ei saa etenduse jooksul peast välja.

Kas paradiisiaia keelatud vili on tõesti ka 21. sajandil nii patune, et toob kaasa vaimse kollapsi, enneaegse lumesaju ja äärmuseni fanaatilise koriluse? Või on kõik peidus inimeses endas ja igaüks meist on võimeline nii looma ilu kui ka tegutsema mõõtmatult destruktiivselt?

Tuleb vaid valida, kumb pakub rohkem rahuldust ja tundub loomulik. Seejuures ei pruugi need kaks kriteeriumi rakenduda ühele ja samale tegutsemisvariandile.

Elu on pingeline ja ropendamine teatrilaval võib olla igati omal kohal, ent «Saagis» tundus see veidi pingutatud.

Lavastuse neli tegelaskuju on üsna skemaatilised ja selgelt piiritletud.

Laval on entusiastlik-õpetav isehakanud meistrimees Valera, heasüdamlik ullike Ljuba ja kergelt hädine, ent õppimisvõimeline Jegor. Teistest ähmasemaks jääb vaid Ira, kes laveerib meeste ja plikaliku Ljuba vahel.

Naised ja mehed

Varjundina torkas silma naiste puudulik iseseisvus: ikka on mehed need, kes tarka juttu ajavad ja vajaduse korral käised üles käärivad. Neiud aga seisavad viksilt kõrvuti ja küsivad aeg-ajalt, mis nüüd juhtus (nagu neil endal polekski silmi peas!). See ei ole etteheide näitlejatele, kuid lavastusest ei selgu ka kindlalt, kui teadlik oli dramaturgil selline vahetegemine.

Näitlejatööd on õnnestunud, teistest rohkem tõusis esile Joonas Vatteri Valera, sest karakter võttis agressiivse kõiketeadjana endale grupijuhi rolli. Publikut naerutas enim Kristin Uusna Ljuba oma armsas naiivsuses.

Meelde jäid paraku ülemäärased ebatsensuursed väljendid. Elu on pingeline ja ropendamine teatrilaval võib olla igati omal kohal, ent «Saagis» tundus see veidi pingutatud, sest naerukohti oli niigi küllaga, auru väljalaskmist samuti. Domineerima jääb siiski rahulolu nähtuga: «Saak» mõjub absurdsuses värskelt nagu esimene koduaias küpsenud valge klaar.

Järgmised «Saagi» etendused on 24. ja 30. novembril. Selleks ajaks on kindlasti juba kõik ubinad talvekorterisse viidud ja saab südamerahuga sammud üliõpilasmajja seada, sest tõepoolest – õunad tuleb ära koristada, kuid vahel tuleb ka teatrilaval endaga tõtt vaadata ja elu absurdsuse üle mõtiskleda.

Hanna Marrandi õpib Tartu ülikoolis teatriteadust ja ajalugu. Ta on saavutanud edu Eesti draamateatri arvustuste võistlusel ja on noorte kultuuriblogi Kaktus üks autoreid.

«Saak»

  • Pavel Prjažko absurdikomöödia «Saak» esietendus 10. ja 11. novembril Tartu üliõpilasmajas (Kalevi 24).
  • Tõlkinud Aare Pilv.
  • Lavastaja ja muusikaline kujundaja Kalev Kudu.
Märksõnad
Tagasi üles