Vahur Kollom: valitsus eriplaneeringu algatajana vastutab tehtud kahju eest

Vahur Kollom Foto: Mats Õun

Eesti metsad on meie ühine rikkus ja nende raiumine peab olema vastavuses metsade samaväärse taastumisega. Riikliku eriplaneeringu menetlemine Tartu lähistele kavandatud tselluloositehase rajamiseks tekitas ühiskonnas negatiivseid reaktsioone. Emajõe kett oli selle kõige selgem väljendus.

Üldsuse survel otsustas valitsus juunis alustada ettevalmistusi, et lõpetada tselluloositehase kavandamiseks algatatud riigi eriplaneering. Valitsus kasutas oma pressiteates väga kavalat sõnastust ja kui täpsemalt lugeda, siis ei lõpetatud eriplaneeringut, vaid alustati ettevalmistusi. Ehk täiesti pesuehtne PR-trikk, et saada enda pealt ära rahva negatiivset reaktsiooni otsuste suhtes.

Est-For Investi esindajad toimetasid aga edasi. Nimelt saatsid nad avaldused Võru, Setumaa, Räpina ja Saarde vallale, kus palusid volikogudel toetada riigi eriplaneeringu ja mõjude, sealhulgas keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamist valdade territooriumil. Nad põhjendasid seda sellega, et planeeringu ja mõjude hindamise eesmärk on uurida, kas on võimalik kaaluda valdade territooriumile puidurafineerimistehase püstitamist ja selle toimimiseks vajaliku taristu rajamist.

17. oktoobril Saarde vallavolikogu arutaski tselluloositehase küsimust, kus volikogu esimees palus enne hääletust saalist välja minna kõigil külalistel, kaasa arvatud ajakirjanikel. Õiguskantsler Ülle Madise aga andis hinnangu, et Saarde vallavolikogu esimehe otsus saata avalikult istungilt välja seda jälgima tulnud inimesed oli vastuolus Saarde valla põhimääruse, seaduste ja põhiseadusega.

Est-For taotles olemasoleva eriplaneeringu laiendamist, mitte lõpetamist. Valitsus aga otsustas ülekaaluka avaliku huvi tõttu lõpetada Tartu- ja Viljandimaale puidurafineerimistehase rajamise eriplaneeringu.

Eriplaneering kukkus igas mõttes läbi. Seda nii riigi kui ka investori poolt vaadatuna. Investeerimiskliima sellest ei võitnud.

Eestis kiputakse ikka asju otsustama vales järjekorras. Anname lubadusi eriplaneeringuteks, ilma et meil oleks täielik selgus, kuidas metsi tegelikult majandada. Tasakaalukas metsade majandamine on aga mõeldud terve Eesti heaks.

Teisalt tõi kogu eriplaneeringu menetlus kaasa palju kulusid nii riigile, Est-For Investile kui ka Tartu linnale. 73 000 eurot kohtukuludeks on märkimisväärne summa maksumaksja raha.

Eriplaneering kukkus igas mõttes läbi. Seda nii riigi kui ka investori poolt vaadatuna. Investeerimiskliima sellest ei võitnud. Pigem vastupidi. Valitsus eriplaneeringu algatajana peab aga vastutama tekkinud kahjude eest.

Üks on kindel. Planeerimisseadus vajab ülevaatamist, muutmist ja täiendamist. Investoritele peavad olema mängureeglid selged ja kohalike omavalitsuste õigused tagatud.

Vabaerakond esitas riigikogule rahvaalgatuse korras metsarahu manifesti, mille eesmärk on sõlmida Eesti metsade tasakaaluka majandamise ühiskondlik kokkulepe. Metsarahu manifest käsitles peamiselt järgmisi teemasid: raiemahud, tselluloositehas, lageraie, riigimetsa majandamise keskuse roll, püsimetsandus, puidu väärindamine.

Riigikogu keskkonnakomisjon võttis asja tõsiselt ja arutas pöördumist tänavu 24. septembril avalikul istungil, millest võtsid osa lisaks algatajatele ka Eesti erametsaliidu, Eesti metsatöötajate ametiühingu, riigimetsa majandamise keskuse, Eesti metsa- ja puidutööstuse liidu, Eesti maaülikooli, Eesti jahimeeste seltsi, keskkonnaagentuuri ja keskkonnaministeeriumi esindajad.

29. oktoobril saatis komisjon kollektiivse pöördumise esitajatele kirja, kus tervitati manifestis toodud metsade tasakaaluka majandamise ideed, ja lisas, et see peaks kujunema strateegiadokumendi «Metsanduse arengukava aastateks 2021–2030» koostamise aluspõhimõtteks ja sellest tuleks juhinduda metsade elujõulisust tagavate sätete sõnastamisel. Hea meel on tõdeda, et rahva arvamust võeti seekord tõsiselt.