Koidula haud kadus laastavates aastates

Kroonlinnas laastatud luterliku kalmistu ümber on tekkinud aed. Sillutatud teerada viib Saaremaalt pärit admirali, Kroonlinna komandandi ametit pidanud Bellingshauseni haua juurde. Jalgtee kõrvale on pandud ilmselt kalameestele silt «Ussikesi mitte kaevata»!

FOTO: Raimu Hanson

Mitme hädavajaliku asja hulgas, millest meie kallid kadunukesed tunnevad puudust, on kindlasti kõnevõime. Küllap oleks Koidulal olnud mõndagi öelda, kui ta Kroonlinnas hauast mehe ja poja kõrvalt üles kaevati ja Tallinna viidi.

Tartus oma luuletustest kaks kolmandikku ja Kroonlinnas kolmandiku kirjutanud Lydia Koidula suri morfiumist ja oopiumist leevendatud valudes, mida tekitas rinnavähk, isamaast eemal militaarsaarel. Viimase luuletuse kirjutas ta 125 aastat tagasi kevadel, mõni kuu enne kustumist, pealkirjaks «Enne surma – Eestimaale!».

Nii neid värsse kui ka näiteks luuletust «Mu isamaa on minu arm» võtsid pärast sõda väga tõsiselt Eesti NSV tüüri juures seisnud isikud ja mõned tollased kirjanikud. Suvel 1946 otsustati tuua Koidula põrm Tallinna Metsakalmistule.

«Kroonlinna kalmistule jäeti aga Lydia Koidula abikaasa Eduard Michelsoni ja poja Maxi säilmed, sest kõrgemalt poolt oli korraldus ainult Lydia Koidula ümbermatmiseks,» selgitas Eesti Muinsuskaitse Seltsi juhatuse liige Peep Pillak.

Purustatud kalmistu

Suletud nõukogude sõjaväelinnas oli Pillaku andmetel selleks ajaks kalmistu täielikult purustatud ja lagastatud. «1944. aastal tehtud fotodelt on näha, et mustast marmorist hauamonumendil olnud valge rist oli kadunud,» lisas ta.

Kuid aastad andsid arutust ning punase võimu asemele astus tunduvalt demokraatlikum. Kroonlinn avanes, sinna pääsesid ka välismaalased. Nende hulgas oli Neevalinnas töötanud Eesti diplomaat Jüri Trei. (Muide, Peterburi Jaani kiriku fondi esimehena on ta üks selle eestluse kantsi taastamise eestvedajaid.)

Aastal 1999 Trei algatatud programmiga «Eestlased Peterburis» haakub ka meie kuulsate kaasmaalaste haudade otsimine, kaardistamine ja päästmine unustuse hõlma vajumisest – ning mitte ainult Venemaal.

«Kroonlinnas sattusime sealsele luterlikule kalmistule, mis oli sõja ajal ja ka peale sõda tugevasti kannatada saanud,» meenutas ta. «Sisuliselt midagi ei olnud järele jäänud.»

Talgutel võsast puhastamise käigus leiti üles haud, kus puhkab Saaremaal sündinud ja ühena esimestest Antarktikat näinud admiral Fabian Gottlieb Benjamin von Bellingshausen. Sealsamas magab igavest und eestirootslasest admiral Robert von Wirén, kelle kui Kroonlinna komandandi torkasid soldatid kevadel 1917 tääkidega surnuks.

Tänu programmile «Eestlased Peterburis» sai kevadel 2000 Koidulale ja tema perele Kroonlinnas eluaset pakkunud maja mälestustahvli. Selle on kujundanud Mati Karmin. Kuid haud, millest luuletaja suvel 1946 välja kaevati, jäi hauatähiste puudumise tõttu leidmata. Kalmistu kunagised plaanid ja muud dokumendid on peidus arhiivide hämaruses.

«Hoolimata 1990. aastate lõpust saati tehtud püüdlustest ei ole õnnestunud Michelsoni perekonna matusepaika välja selgitada, kuigi fotod on olemas,» märkis Peep Pillak. «Ümbrus on sedavõrd muutunud, et hauaplatsi ei ole võimalik tuvastada.»

Nüüd on kalmistule siiski korralik aed ümber tehtud, hauatähised on aga ikkagi hävinud ja laiali veetud, mõnele kalmule on ka peale maetud.

Hauakivil tähed MICH

Tänavu septembris järjekordsel Kroonlinna sõidul leidsid kuulsate eestimaalaste haudade kaardistajad ühe viltuse murdunud hauakivi. «Laenasime kalmistu kõrvalt ehitusterritooriumilt labidad ja hakkasime uurima, kellele see hauaplats võib kuuluda,» ütles Jüri Trei.

Kui must poleeritud pinnaga kivi oli lehtedest puhastatud ja mullast veidi rohkem välja kaevatud, tulid nähtavale tähed MICH. «Me oletasime alguses, et see võib olla Michelsoni perekonna hauakivi,» ütles Trei.

Rõõmu hakkas aga üsna peagi varjutama üks suur küsimärk. Nimelt tuli välja ka hauakivi see osa, kus on näha kolme-nelja numbrit. Need aga ei klapi Eduardi, Lydia ega Max Michelsoni daatumitega.
Parrot, Wiedemann ja Ots.

Üks samuti kurb lugu kuulsate kaasmaalaste kalmudega avaneb Kroonlinnast tunnikese autosõidu kaugusel Peterburis luterlikul Smolenski kalmistul. Sealsetel talgutel aastail 1999-2000 sai korda Tartu ülikooli rektori Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parroti haud.

«Saime ka teada, et akadeemik Wiedemanni haud on hävitatud, sealt jookseb kaardi järgi läbi uus võimas aed. Ma küsisin, kas oleks võimalik märgistada kuulsa keelemehe haud kas või sümboolselt,» meenutas Trei. «Vene pool oli põhimõtteliselt nõus.»

Mälestuskivi valmis programmi «Eestlased Peterburis» raames seoses Haapsalus sündinud Ferdinand Johann Wiedemanni 200. sünniaastapäevaga. Kuid et seda ei olnud võimalik panna tema hauale, siis leidis mälestuskivi koha Parroti hauasambast mõne meetri kaugusel.

Muide, Wiedemann oli Koidulale nii oluline, et ta kirjutas aastal 1880 Kroonlinnas akadeemikule pühendusluuletuse «Minu armsale taadile» tema 50-aastase keeleteadusliku töö juubeliks. Atlasspaelale trükitud luuletuse eksemplari andis poetess juubilarile üle roosipärja köidisena.

Muu hulgas on meie kuulsate kaasmaalaste haudade kaardistajad hiljuti leidnud Peterburist armastatud laulja Georg Otsa isa Karl Otsa venna ja vennanaise kalmu. «Puhastasime selle risust ära,» ütles Jüri Trei. «Peaksime mõtlema uue plaadi panekule, et kedagi peale ei maetaks.»

Ajakirjaniku sõitu oktoobri lõpus Peterburi, Levašovosse ja Kroonlinna toetas haridus- ja teadusministeeriumi rahvuskaaslaste programmi nõukogu.

Poetess ja ta pere

• Lidia Emilie Florentine Jannsen alias Lydia Koidula sündis Vändra köstrimajas 24. detsembril 1843.

• Proosadebüüdi tegi 150 aastat tagasi Pärnu Postimehes jutukesega «Kivirist».

• Luuledebüüdi tegi 1865 Eesti Postimehes luuletusega «Kodu» («Meil aiaäärne tänavas...»).

• Elas Vändras 1843–1850, Pärnus 1850–1863, Tartus 1863–1873 ja Kroonlinnas 1873–1886.

• Saksastunud läti arstitudeng Eduard Michelson tegi abieluettepaneku 140 aastat tagasi reisil Tartust Riiga.

• Laulatus oli Jannseni pere kodus Tiigi tänavas Tartus 1873.

• Poeg Hans Voldemar sündis 1874 Tartus, tütar Hedvig 1876 Tallinnas, tütar Anna 1878 Viinis, poeg Max sündis surnult 1884 Kroonlinnas.

• Koidula suri Kroonlinnas 125 aastat tagasi, 11. augustil 1886, kui oli elanud 42 aastat, 7 kuud ja 18 päeva, ning ta maeti sealse luterliku koguduse kalmistule.

• 65 aastat tagasi kaevati välja ja sängitati ümber Tallinna Metsakalmistule.

• Siinse lehekülje koostamisel on kasutatud raamatuid «Mu isamaa on minu arm» (Lydia Koidula, 1993), «Lydia Koidula 1843–1886» (Eva Aaver, Heli Laanekask ja Sirje Olesk, 1994), «Tähelend» (Aino Kallas, 1999) ja «Postipapa» (Malle Salupere, 2006) ning projekti DEA (http://dea.nlib.ee/) ja Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolist arhiivi.

 

Tagasi üles