Ants Kask: poliitturistid ja valimissüsteem ajavad riigikogu Tallinna poole kreeni

Mandaatide jaotus riigikogu valimistel. Foto: Graafika: Artur Kuus

Tähtis on, et riigikogus pääseks mõjule ka ääremaade kogukondade elanike hääl ja soovid, ning need peaks rahva esinduskogusse viima ikka kohalik inimene, mitte olusid mittetundev erakonna keskkontori lähetatud visiitsaadik.

Ants Kask Foto: Kristjan Teedema

Poliitikute omavahelist puksimist on juba märgata, kuid elukogemus lubab täheldada, et praegu käib alles valimiste-eelne peade silitamine, kuid peagi läheb tõeliseks andmiseks, kus sõber ei tunne sõpra, kus iga võimu juurde pürgiv erakond materdab oma rivaale halastamatult, ikka valijate võlumise ja häälte püüdmise nimel. Et oleks ka põnevust ja valijatel veidigi selgem pilt (või hoopis udusem?), valavad omajagu õli tulle gallupite korraldajad.

Valijal on aga juba praegu õigus küsida: mida uut on siis Eesti rahval tulevastel riigikogu valimistel loota?

Arvata võib, et lähemal ajal ei midagi erilist, kuna kõik tänapäevased omaloodud mugavusmullis domineerivad erakonnad on juba oma kätt ja juhtimisoskusi rahvale näidanud, sealhulgas sõnakas EKRE endise Rahvaliiduna. Loota võib paljulubavaid programme taevamanna ja pudrumägedega – nagu ikka. Ent kuidagi traumeeriv on kuulata võimulolijate loosungeid, et me pole kunagi nii hästi elanud kui praegu, samal ajal kui üle poole rahvast elab peost suhu ja oma riigi eluolu näitajatega oleme Euroopa Liidu viimaste seas.

Vana kõnekäänd, et kala hakkab roiskuma peast, peab igati paika ka tegelikus elus. Nii nagu head kala ei saa kaua retsepti valides hukka lasta, nii on ka piiratud aeg sekkuda, et riigiladvikus muudatusi teha. See eeldab riigi reformimist ja alustama peaks just seadusandlikust võimuorganist riigikogust, selle valimise süsteemist, tööajast ja tasustamisest, liikmete arvust ja pädevusest, jne, jne.

Rahva esinduse ülesanne on ju kehtestada päris elu jaatavaid seadusi, mitte olla valitseva koalitsiooni järellohisev kummitempel.

Kogu valimisvõitlus käib võidu nimel ja tundub, et võitnud erakonnal on suva sellest, kui pädev ja toimekas nende fraktsioon riigikogus on. Tähtis on üksnes suurus, mis annab suuremad volitused otsuseid läbi suruda.

Kui analüüsida valimisringkondi ja riigikogu mandaate neis, ilmneb, et see politoloogide kiidetud elanike arvu suurusest tuletatud ruutjuuresüsteem on tugevalt Tallinna ja selle lähikonna poole kreenis. Juba Tallinn oma asumite ning Harju- ja Raplamaaga võimaldab rahva esinduskokku valida pool koosseisu. Kui sinna lisada veel pealinnas elavad erakondadele ustavad ja teenekad sõdurid, kes kandideerivad mujal Eestimaa piirkondades ja osutuvad ka valituks, on põhjust küll küsida, kas riigikogu esindab ikka riiki tervikuna.

Võibolla oleks mõttekas muuta seadusesätteid ja sellises olukorras kärpida Tallinna asumite esindajate kvooti ning lisada see maakondadele või hoopiski vähendada nende kärbete võrra riigikogu koosseisu.

Tähtis on, et mõjule pääseksid ka ääremaade kogukondade elanike hääl ja soovid ning need peaks rahva esinduskogusse viima ikka kohalik inimene, mitte olusid mittetundev visiitsaadik.

Inimene on küll üllatava kohanemisvõimega, kuid mitte elades maakonnas, mitte tundes kohalikke elanikke, nende muresid ja elujärge, mitte tundes kohalike omavalitsuste elukorraldust ja omapära on mujalt pärit rahvasaadikul visiitide korras või moodsamalt väljendades valijatega kohtumistel käies raske teha objektiivse reaalsuse pinnal oma valijaid kaitsvaid otsuseid.

Kui senini tuli valijatel uskuda riigikogulaste sõnul nende meeletut, ilma puhkuseta töö rügamist rahva ja Eestimaa hüvanguks, siis riigikogu ja valitsuse endise liikme Margus Tsahkna aus ülestunnistus kinnitab, et see ülespuhutud töökoormus ei vasta kaugeltki tõele.

Oma sõnul 24/7 rakkes oleval riigikogulasel on töötunde nädalas vaid 14 ja kuus 42, arvestades saadikute istungitest vaba nädalat. Tasustatakse teda aga sealjuures kolmekordse keskmise palgaga, lisaks esinduskulud. Eriti ülekohtune on see tööinimese suhtes, kes peab kuus töötama üle 170 tunni ega saa tihtipeale oma töö eest Eesti keskmistki palka.

Võõras rahakotis pole küll sünnis sorida, kuid tundub, et sellise «meeletu» töö korral on rahvasaadikud tublisti ülemakstud. Võibolla oleks õigem maksta hoopis kolmekordset alampalka, sest see on ju riigi tasandil kokku lepitud, keskmise palga järgi saadiku tasu arvutamine on aga ikkagi mitmesaja euro võrra väiksema mediaanpalga juures suur küsimärk.

Rahvas on oma arust endid esindama valinud rahva parimad tütred ja pojad. Kahjuks peab aga nentima, et eriliste teadmiste ja oskustega inimesi pole seal piisavalt ja sinna on sattunud ka palju mannekeene ja ilueedisid ning ka neid, kes «elukutseliste» poliitikutena on end ammendanud ega oska ja tahagi vajalike muutustega kaasa minna.

Kuidagi traumeeriv on kuulata võimulolijate loosungeid, et me pole kunagi nii hästi elanud kui praegu, samal ajal kui üle poole rahvast elab peost suhu ja oma riigi eluolu näitajatega oleme Euroopa Liidu viimaste seas.

Eks omajagu tuhka peavad siinjuures endale pähe raputama ka erakonnad ja nende juhtorganid. Kogu valimisvõitlus käib võidu nimel ja tundub, et võitnud erakonnal on suva sellest, kui pädev ja toimekas nende fraktsioon riigikogus on. Tähtis on üksnes suurus, mis annab suuremad volitused otsuseid läbi suruda.

Seega käib jaht valijate häältele vahendeid valimata, muu polegi justkui tähtis. Eestlastel on üks tabav kõnekäänd: pole tähtis, mis värvi on kass – peaasi, et ta hiiri püüaks, ja nii mitmedki erakonnad on ka seda järginud.

Niisiis polegi tähtis, kes on see saadikukandidaat, peamine on, et ta oma häältega erakonnale kastanid tulest välja tooks. Üheks vahendiks selles on saanud uute poliitikas roheliste, aga estraadilt, tantsupõrandalt, spordiradadelt ja isegi missivõistlustelt tuntud nägude poliitareenile meelitamine. Sellega võib juhtuda, et valituks osutunud riigikogulaste aatelisus, teadmised ja pühendumus ei vasta kaugeltki nõutavale tasemele, kuigi tõsi, ega keegi neid nõudeid kirja pannud olegi.

Töö riigikogus eeldab aga, et sinna kandideerijal peaks ikka olema varasem töökogemus vähemalt kohalikus omavalitsuses või selle volikogus. Alles siis, kui määruste, eelnõude ja õigusaktide menetlemine on selgeks saanud, võiks mõelda riigi kõr­gemasse seadusandlikku võimuorganisse kandideerimisele.

Iga saadikukandidaat peaks ise oma võimeid hindama, vajaduse korral oma ambitsioone maha suruma ja otsustama, kas hüpe lavalaudadelt või spordiareenilt riigikokku on ikka võimetekohane. Kahjuks on seni mõnelgi sellisel tegelasel enesekriitika puudunud ja määravaks on saanud üksnes riigikogulasele ette nähtud palk ja hüved.

Mis on siis Eesti ja eesti rahva jaoks tähtsam: kas mõne erakonna hääled ja selle võimul püsimine või süvateadmistega kompetentne, kõigi riigi elanike heaolu suurendamisele pühendunud ja kogu rahvale eeskujuks olev riigikogu?