Enriko Talvistu: Kitsele on kärneriks tuldud

Enriko Talvistu Foto: Margus Ansu

Viis aastat pärast kunagise Tarvase restorani ruumide lammutamist küsin tartlasena, kas tõesti on niimoodi, et kastid Elmar Kitse suurepärase seinapannooga jäävadki kusagile muusumihoidlatesse mädanema.

Tahtmata korrata oma enam kui viie aasta tagust sõnavõttu Postimehes, mainigem, et kui Tartu tarbijate kooperatiiv, praegu tuntud ka kaubamärgi Coop järgi, alustas kesklinnas oma Kvartali ehitamist, oli tal äärmiselt mugav üks eesti kunsti tähtteoseid, Elmar Kitse sgraffito-stucco tehnikas 1965. aasta seinamaalinguid endise Tarvase restorani seinalt lasta lihtsalt konservaatoritel maha saagida ning äsjavalminud Eesti Rahva Muuseumi hoidlatesse hoiule viia.

Elmar Kitse pannoo kunagise Tarvase restorani seinal valmis 1965. Foto: Margus Ansu

See polnud pelgalt kunagise restorani Tarvas mälestusobjekt kaunitest õhtutest seal, vaid pigem Eesti 20. sajandi üsna ainulaadse kunstniku Elmar Kitse (1913–1972) üks tähtteoseid. Kits suri küll võrdlemisi noorelt, ent anderikkana suutis palju teostada.

Kits jõudis oma põhiliselt sõjajärgses loomingus ühena esimestest Eestis abstraktse kujutamislaadi juurde tõenäoliselt juba 1940ndate lõpus, aga eriti järjekindlalt alates 1958. aastast. Tarvase pannoo oli üks esimesi avalikkuses eksponeeritud tema sedalaadi taieseid. 1966. aastal toimunud personaalnäitus Tartu kunstnike majas ning selle kordus aasta hiljem Tallinna kunstihoones, mis koosnesid pea täielikult abstraktsetest kompositsioonidest, olid asjaosaliste mäletamist mööda üks põhjusi, mis lubasid eesti noorel kunstil esineda avalikel näitustel koos muu kunstiga väljaspool ametlikult lubatud sotsialistlikku realismi. Et kui teeneline kunstitegelane Kits võib, siis miks nemad ei või.

Ja partei ideoloogid andsidki alla ning eesti kunst muutus endises Nõukogude Liidus millekski hoopis erinevaks.

Muinsuskaitseametis oli see Tarvast ehtinud eesti kunsti üks tähtteoseid jäänud tähelepanuta, mistõttu sellele ei laienenud seadusepiirangud ning selliseks vaid museaalseks hoiuelemendiks on pannoo jäänud tänini. Ometi on Tartu linnas kaitse all hulgaliselt maalikesi, kirikuinventari ja muud.

Kvartali arhitektid ei leidnud uues hoones sellele pannoole tellija äärmiselt merkantiilsete soovide tõttu enam kohta ning tellija oli rahul, et sai selle tüütuse rahvamuuseumile ära sokutada.

Kui vaadata ERMi kaheksa-üheksa meetri kõrguste valgendatud seintega fuajeed, kus ülameetritel mitte midagi peale valge seina vastu ei koha, oleks kasvõi nende restorani seinal sellele pannoole kohta küll ja küll nii sisuliselt kui ka vormiliselt.

ERM pole tahtnud leida sellele meistriteosele kohta oma valminud uues hoones ning oli ilmselt rahul sellegagi, et need eemaldatud seinamaalingu kastid kusagil tema hoidlates piisavalt vähe ruumi võtavad.

Viie aasta järel küsin tartlasena, kas tõesti on niimoodi, et need kastid kusagile ERMi hoidlatesse mädanema jäävadki, või on võimalus, et meie restauraatorite tipud eesotsas Hilkka Hiiobiga suudavad tõestada ka seda, et nad on mõnda sellises mõõtkavas teost (u 4 x 12 meetrit) suutelised ka kusagil mujal uuesti üles panema, mitte ainult maha võtma.

2015–2016 tõstis nende H&M Restuudio Elmar Kitse analoogilise pannoo «Kolm neidu» (1979, u 2 x 2,5 m) ümber Vana-Võidus Viljandi kutseõppekeskuses ühest hoonest teise ja seda edukalt. Kuuldavasti maksnud see manööver 70 000 eurot. Tarvase pannoo on juba maha võetud ning jäänud on ülespanemine ja korrastamine, mille kulusid siinkirjutaja ennustada kahjuks ei oska, aga kindlasti pole need kosmilised.

Kui vaadata ERMi kaheksa-üheksa meetri kõrguste valgendatud seintega fuajeed, kus ülameetritel mitte midagi peale valge seina vastu ei koha, oleks kasvõi nende restorani seinal sellele pannoole kohta küll ja küll nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Või siis B-sissepääsu kohviku või fuajee seintel. Variandid on mõeldavad ning koostöös hoone arhitektidega võiks pannoole soovi korral lahenduse leida. Seegi eesti uueaegsem rahvakultuur.

Selle töö tegemine kuuluks üsna loomulikult Coopi ja Kvartali rahastamise alla, sest see oleks äriettevõttele auasi, mida nad ka hiljem enese kasuks reklaamida võiks ja seda tulekski teha.

Seega võiks nii ERMi kui ka Coopi seltsimeestele selja peale koputada, et nad istuvad 20. sajandi eesti kunsti ühe kauneima varalaeka otsas, millesuguseid rohkem pole ning mille ülesseadmine vaid õilistab nende ees seisvat ülesannet.

See pole pelgalt Pätsi ausammas, vaid see kunstikultuur, mis aitas meil üle elada need 50 okupatsiooniaastat.

Kaarel Tarand, Eesti Rahva Muuseumi avalike suhete juht

Seisab täpselt sellises olekus meie hoidlas, nagu konserveeritud olekus hoidlasse pandi. Seda ei ole mõtet lahti pakkida, seda saavad ainult konservaatorid teha. Enne ei olegi ju mõtet, kui tekib eksponeerimise koht.
Minu teada ei ole ERM endale siduvat kohustust võtnud, et jah, paneme üles, kunstiteosena on see säilitatud ja midagi sellega ei juhtu.
ERMi seisukohalt oli nii, et selleks ajaks, kui teos kokkupakitult meile tuli, olid meil projektid, plaanid ja uue hoone sisekujundus ammu paigas. Siia tekitada kohta tema eksponeerimiseks oli algusest peale võimatu – kuni meil ei ole tekkinud lisavõimalusi end täisväärtusliku kunstimuuseumina tunda nii, nagu see oli Lipharti ajal. See lihtsalt on nii.
Lõpuks tuleb arvesse võtta ka asjaolusid, millega seoses see teos on loodud. Ei ole nii, et igasse suvalisse kõrtsi välja panna. See on selge.
Meie ei ole selle kohta mingit otsust teinud ja see ei ole ka praegu aktuaalne, hoiame ja säilitame kõigi tingimuste kohaselt. Kui keegi tuleb hea ettepanekuga, et ta tahaks seda, saab asja arutada ja kaaluda. Omandiküsimus ei ole kunsti puhul tähtis, seda saab deponeerida.