See tähendab, et iga kümnendat noort on sunnitud näitama enda suguelundeid, vastu tahtmist lahti riietuma, neid on püütud vägistada või on seda nendega tehtud.
Rohkem on neid noori, kes on kokku puutunud seksuaalse ahistamisega. Näiteks 23 protsenti noortest on kogenud elu jooksul soovimatuid puudutusi, igale kümnendale on näidatud suguelundeid ning viis protsenti on sunnitud vaatama pornograafilist materjali.
Tüdrukute elus on seksuaalvägivald oluliselt tõenäolisem kui poistel. Nimelt on 17 protsenti tüdrukutest kogenud vähemalt ühte seksuaalvägivalla juhtumit oma elus, poistest on selliseid neli protsenti. Vene emakeelega tüdrukud on vägivallaga kokku puutunuid veidi rohkem kui eesti keelt rääkivad neiud. Seevastu on eesti emakeelega tüdrukud kogenud rohkem seksuaalset ahistamist (nt mittesoovitud puudutusi) kui vene taustaga tüdrukud.
Peale selle tunnevad ohvrid tihti häbi ja ei julge juhtunust kellelegi rääkida. Põhjendusena tuuakse näiteks välja soovi vanemaid mitte kurvastada. Vaid veidi enam kui pooled vägivalla ohvrid räägivad juhtunust, enamasti on usaldusisikuks ema või sõber.
Politseisse teatatakse vaid väga üksikutest juhtumitest. Kannatanud ei pea oma olukorda tihti piisavalt tõsiseks, et kellegi poole pöörduda, kuigi seksuaalvägivallal võib olla tõsine mõju noorte emotsionaalsele heaolule ja edaspidisele toimetulekule.
Vägivalla toimepanijaks on tuttav
Statistika põhjal toimub seksuaalvägivald enamasti tagatänava asemel ohvri või vägivallatseja kodus. Vägivallatsejaks on tavaliselt ohvrist veidi vanem nooruk, täiskasvanud meessoost tuttav või praegune või endine poiss-sõber.