Tõnisson 150. Juba üsna noorena Vana Jaan

Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Jaan Tõnisson oli aatemees. Terve elu järgis ta üht oma tähtsaimat veendumust: vaim peab olema tugev ja ergas, aga edasi viib aade ehk idee. Enne iseseisvusaega oli ta suureks aateks eesti rahva eneseteadvuse ja eneseusu kasvatamine ning selle jõul oma ühiskonna loomine. Omariikluse aastatel juhtis teda usk, et oma riigi teeb tugevaks ja kindlaks vaba ja haritud rahvas. Teatud mõttes Tõnisson jäigi nn ühiskonnameheks. Tema meelest kandis kõige suuremat väärtust iseendast ja oma arengust hooliv ühiskond.

Enne vabariigi sündi oli vaja oma eesti ühiskond alles luua, kanda kokku kild killu haaval, sest polnudki ju kedagi teist peale väiksearvulise eesti haritlaskonna ja nende tegevusse uskuva rahva, kes olnuks huvitatud eesti teatri, eesti kooli, eesti muuseumi või isegi mõne eesti seltsi asutamisest. Nendel 20. sajandi alguse aastatel, mil kõike tegid asjaarmastajad oma vabast ajast ja vabast tahtest, makstes ise kinni ka kõik vajalikud kulutused, vajati Tõnissoni masti meest. Seda nii välimuselt kui ka iseloomult. Pikk ja kõhn, selg sirge ja pea alati püsti, oli ta kõikjal näha ja kuulda.

Kui ta Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi näituseplatsil näituse ettevalmistamise ja näituse ajal liikus, paistis ta kaugele üle teiste peade. Ta oli hea kõnemees ja talle meeldis kõnet pidada. Enamasti rääkis peast, süttis iseenda kõnest ja vehkis kätega. Ta pidas kõige olulisemaks, et kõne puudutaks hinge, paneks hinge helisema ja siis kaasa mõtlema. Iga uue ettevõtmise eel ta kõigepealt kõneles ja alles seejärel kirjutas.

Eesti Vabariigi päevil, riigikogus, pidasid Tõnissoni poliitilised vastased ta kõnesid tüütuks «sõnavalinguks». Eks need olid parasjagu pikad ka.

Rääkides aadetest ja ideedest, ühistööst ja vajadusest rahvusliku kaine reaalpoliitika järele, mis oleks ühtaegu solidaarne ning pakuks võimalusi ja tuge igale isikule vastavalt tema vajadustele, mõjus Tõnisson paljudele noorematele ja temast märksa pragmaatilisema meelega poliitikutele vana ja tüütuna. Seda enam, et kolmekümnendateks aastateks oli Eesti tänu küllalt kiirele arengule jõudnud järku, kus tegelik jõud oli liikunud ühelt poolt riigi ja teisalt äriringkondade kätte ning ühiskonna kasvamist sel kujul, nagu see kunagi oli olnud ning millest Tõnisson ikka unistas, peeti lihtsalt aegunuks.

Kuid Tõnisson polnud ainult jutumees. Ta oli ka tegudemees: kui rahva hing oli äratatud, siis pidi järgnema tegu. Pole ainsatki ettevõtmist neil iseendasse uskuva Eesti kujunemise päevil 20. sajandi alguse Tartus, milles Tõnisson poleks olnud eestvedaja, algataja, juht, kaasalööja. Eesti Vabariigi aastail, mil elu professionaliseerus ja iga valdkonna tarbeks oli oma asutus, polnud enam sellisel asjaarmastajalikul isetegevusel kohta. Ja ajuti polnud siis Tõnissonilgi teist kohta kui oma ajaleht Postimees. Kuid sedagi vaid aastani 1935, mil ta siseminister Kaarel Eenpalu käsul peatoimetaja ametipostilt eemaldati. Eemaldati paljudele väga mõistetaval põhjusel: ei osanud majandada ja viis kogu ajalehte välja andnud kirjastusühisuse pankroti äärele. Kirjastusühisuse pankrot aga oleks seadnud ohtu kõige vanema järjepidevalt ilmunud eestikeelse ajalehe ilmumise.

Ei saa eitada, et kirjastusühisusel olid majanduslikud probleemid ja et sularahapuudus oli ühisust vaevanud juba pea kümmekond aastat. Kuid aastaks 1935 olid kõige suuremad raskused siiski seljataga, plaanid tulevikuks tehtud ning majanduslikult mõistlikuks hinnatud.

Tegelik põhjus oli siiski milleski muus: 1935. aastal ehitati ja loodi Eestis nn uut rahvuslikku vaimu, mille südameks oli usk riigivõimu ja riigiasutustesse, kuid Tõnisson ei tahtnud selles loomises kaasa lüüa. Pigem vastupidi, ta kirjutas lehes, et see uus vaim ei ole demokraatlik, et see tahab luua ühte meelt käsu korras ega toeta iga üksiku inimese õigust ise teha ja arvata. Tõnisson tuli lehest eemale saada, sest muidu oleks Tartust võinud kujuneda liialt tugev kants uue vaimu ja võimu vastu.

Selle nn viisaka võimaluse temast vabaneda oli Tõnisson tõesti ise tekitanud. Raha ei osanud ta koguda ja sellega kokkuhoidlikult toimetada. Raha oli talle vahend ja see tuli alati leida. Raha puudumine ei tohtinud saada takistuseks hea asja loomisel või elluviimisel. Laenurahaga ostis ta aastal 1896 Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ja Postimehe kassast ei saadetud tühjade kätega minema kedagi, kes oskas vaid küsida. Küll õppimiseks, küll uute saabaste ostmiseks, küll reisimiseks. Kõige rohkem said toetust, mida kunagi tagasi ei küsitud ega makstud, siiski noored õpinguteks ning vanad oma elupäevade kergendamiseks.

Aate- ja tegudemees Tõnisson polnud raha- ja ärimees. Isegi oma õunapuid Eerikal armastas ta rohkem nende ilu kui tulu pärast. Kuid talle juba noorena rahva poolt antud hüüdnimi Vana Jaan näitab vast rohkem kui miski muu, mida rahvas sellest arvas. Vanaks kutsuti ju tol ajal taluperemeest, kellest hooliti ja keda austati.

  Foto: Artur Kuusi Illustratsioon