Keele teritaja: suurtähelummus

Sirje Toomla Foto: Margus Ansu

Me armastame suurtähti palju rohkem kui väikseid. Suurtähed on esimesed, mida laps tundma õpib. Suured on ilusamad ka, näiteks G näeb palju konkreetsem välja kui g oma igeriku sabaga. Aga keelekorraldajad, va sunnikud, tõrjuvad suurtähti, isegi püha vabadussõda võib nüüd väikesega kirjutada. Keset sõna ei ole suurtähte üldse ette nähtud.

Vastsündinud on õnneks seadusega kaitstud kohatute nimede eest, küll aga mitte asutused.

Ja et ettevõtete nimede järele keelekorraldaja oma konksus sõrmi sirutada ei saa, ümbritsevad meid imelikud nimed, sealhulgas sellised, kus ilutsevad suurtähed just seal, kuhu nimeandja keeletunnetus ja silmaringi laius lubab selle panna. Võimalik, et ettevõtlik ja tubli inimene nägi telerist või internetist, et nii tehakse. Näiteks olümpia ajal ilmus äkki meediasse moodustis PyeongChang, kuigi enne saime kenasti ilma suure C-ta hakkama. Pealegi, nimi ei rikkuvat meest. Aga vahel ikka rikub küll.