Heljo Pikhof: aitame eesti naisel teha kolme-lapse-unistus teoks

Heljo Pikhof Foto: Mihkel Maripuu

Eestist on saanud riik, kus lapse sünd ei tähenda pere vaesusse langemist. Rakendagem heaolu siis selleks, et riik ja rahvas kestaks ning pered saaksid täita soovi saada palju lapsi.

Eestlased on üks isevärki Euroopa rahvas. Me oleme alles hoidnud mitte ainult kukeseente kuulamise kunsti, vaid ka soovi saada lapsi. Erinevalt suurest osast Euroopast, kus laste sünnitamise-kasvatamise mõte köidab põliseid elanikke järjest vähem.

Sündimuskäitumise poolest käime muu Euroopaga paraku ühte jalga. On olnud paremaid ja halvemaid aegu – kui meil on sündimus pisut üle Euroopa riikide keskmise, tunneme rõõmu. Ometi, rahvastikutaasteks sellest ei piisa. Et rahvas püsiks, peab summaarne sündimuskordaja ehk see, kui palju lapsi üks naine elu jooksul saab, olema üle kahe.

Tänavune sündimuskordaja kasv võib tulla rekordiline: kaheksa kuuga on registreeritud kaheksa protsenti rohkem sünde kui mullu samal ajal. Prognooside järgi võib meie juubeliaasta lõpuks sündida umbes tuhat last rohkem kui möödunud aastal ning sündimuskordaja suureneda 1,59 lapselt naise kohta 1,72-le.

Esialgsetel andmetel kasvas tänavu esimesel poolaastal kõige rohkem – tervelt 32 protsenti – kolmandate laste sünd. See viitab lasterikka pere toetuse mõjule.

Omajagu elevust tekitasid ka Turu-uuringute ASi suvelõpu-uuringu tulemused. Kahe lapsega naiste käest küsiti, kas nad tahaksid veel lapsi. Pooled vastanutest soovisid perre rohkem lapsi, enamikule oleks ideaalne laste arv kolm, kuid vähe pole neidki – viis protsenti –, kes tahaks nelja ja enamat last.

Meedias ongi juba küsitud: kas kolm-neli last peres on uus normaalsus, kas kolm on uus kaks?

Tõele au andes tuleb tunnistada, et kolm ongi siinmail olnud norm, kolme last perre on alati tahetud, põlvkond põlvkonna järel. Tahtmine on üks asi, tegelikkus aga …

Lapsi ei sünnitata riigile, lapsed sünnivad armastusest ja on ainus viis, kuidas inimene saab ajas edasi kesta – olgu ta ego nii suur kui tahes.

Mõelgem korraks tagasi meie sajale aastale. Oma riik tuli üles ehitada, oma maa üles harida, lastele haridus anda, see ainus imerohi ja edu pant, mida eestlane tundis ja tunnistas. Siis tuli suur sõda, üks võõras võim teise järel, kümned ja kümned tuhanded hukkunud, küüditatud, pagenud ja – «meesteta küla», kui Lilli Prometi sõnu laenata. Siiski suutsime tuhast tõusta. Neilgi aegadel, kui poest polnud ei (kaltsu)vorsti, ei lapsele kingi jalga saada, soovis eesti naine perre kolme last.

Siis viimaks – ärkamisaja lootusepalangus – laulsime kui ühest suust: maa tuleb täita lastega! Täitsime ka, ja just laulva revolutsiooni ajal sündinud rohkearvuline põlvkond on praegu ise lapsesaamise eas.

Aeg liigub paraku ühes suunas, viis-seitse aastat kestab vast veel see ajaauk, kui meil on loomulikul teel võimalus saada üsna palju lapsi. Hando Runneli sõnadele loodud loitsulaul läheb ju edasi: maa tuleb täita lastega ja täita lastelastega! Pärastpoole langeb meie rahvale helget palet näitav ajaauk kinni. Põlvkond, kuhu kuuluvad praegused 15–19-aastased, ja veel nooremad põlvkonnad on tunduvalt väiksemad. Kui nad viiksidki rõõmuga ellu igatsetud kolme-lapse-unistust, sünnib neil lapsi ikkagi hulka vähem.

1990ndad tegid uperpalle – kes püüdis saada ratsa rikkaks, kellel polnud kasvavale lapsele pudrukaussigi ette anda. Varanduslik ebavõrdsus kinnistus ja süvenes. Juba taastatud omariikluse ajal on tehtud päris mitmeid uuringuid, et küsida, miks jäävad (paljud) lapsed sündimata. Kõigi tulemuste järgi võis põhjused reastada nõnda: riigi ebapiisav materiaalne toetus, kasinad lapsehoiuvõimalused ja kartus, et oma lastele ei suudeta anda head ja ajakohast haridust. Kindlusetus oli ühisnimetaja.

Enamik rahvastikuteadlasi on juba aastaid olnud ja olid ka tollal, kui arutasime riigikogus riiklikult olulise küsimusena võitlust laste vaesuse ja tõrjutusega (2010) ning peretoetuste mõju sündimusele ja laste heaolule (2013) seda meelt, et laste- ja peretoetuste suurendamine on igale inimesele arusaadav perepoliitika meede, millel on mitmeti positiivne mõju. See ei ole raha külvamine lennukilt, see on signaal, mille riik oma inimestele saadab: iga laps on oodatud. Nad ei eksinud, näitab elu.

Ajal, kui sotsiaaldemokraadid läksid 2014. aasta valitsuskoalitsiooni ja hakkasid poliitilisi valikuid suunama, elas iga kümnes laps absoluutses vaesuses ja lapsetoetused olid kümmekond aastat püsinud ühel ja samal, 19 euro tasemel.

Meie sihiks sai lapsetoetuste kolmekordistamine ning uue eelarvega saab see ka teoks.

Tuleva aasta jaanuarist on esimese ja teise lapse toetus 60 eurot kuus. Lisaks keskendusime lasterikaste perede toimetulekule: järgmisest aastast toetab riik kolmelapselist peret 520 euroga kuus. Juba tänavunegi aasta näitab, et kolmandate laste sünd annab suurima panuse sündide koguarvu suurenemisse.

Pikka aega on olnud lastehoiuvõimalustega kitsas käes. Paljudes paikades on mure nüüdseks leevendust saanud. Meil Tartus saadi lasteaiajärjekordadest lahti siis, kui linn hakkas toetust maksma ka eralasteaedadele. Lapsevanemal pole vahet, kas maksta linna- või eralasteaias käiva lapse eest. Oktoobrilõpu seisuga on meil välja pakkuda koguni 150 vaba kohta eri vanuserühmadele mitmes lasteaias ja lastehoius.

Tõele au andes tuleb tunnistada, et kolm ongi siinmail olnud norm, kolme last perre on alati tahetud, põlvkond põlvkonna järel.

Tõsi, elukallidus suureneb ja paljud suure pere vanemad on soodustustest hoolimata mures lasteaiatasude kasvu pärast. Et alusharidus on ühtse haridustee esimene ots, mis paneb põhja lapse õpi- ja sotsiaalsetele oskustele, ei tohi see pere elukvaliteeti alla viia. Just sellepärast tahavad sotsiaaldemokraadid, et seegi oleks muu hariduse kombel tasuta ehk riik kataks lapse eest nii kohatasu kui toiduraha.

Kasvava inimlapse peale tuleb kogu aeg raha välja käia, sageli rohkemgi kui täiskasvanu tarvis. Pisut hõlpu annab see, et riik on huviharidusele õla alla pannud ja kuni keskkooli lõpuni saab noor priipärast sooja koolilõunat – laste heaolu oli ja on sotside tähtsaimaid eesmärke. Kõigi nende meetmete tulemusena peaksid olema hajutatud pere loomise plaaniga noorrahva suuremad kahtlused-kõhklused. Ehk annab eesti naisel oma põlvkondi püsinud kolme-lapse-unistus viimaks teoks teha.

Tõsi, mõni verisulis arvaja on uhkelt kuulutanud, et üheksakümnendate põlvkonna esindajad on piisavalt targad, et olla iseenda prioriteet, ja et raha eest nad küll riigile tööjõudu sünnitama ei hakka. See teeb kurvaks, õieti nõutuks. Lapsi ei sünnitata riigile, lapsed sünnivad armastusest ja on ainus viis, kuidas inimene saab ajas edasi kesta – olgu ta ego nii suur kui tahes.

Tuleva aasta riigieelarve näeb igatahes peretoetusteks ette 300 miljonit eurot, viie aastaga on see summa kolmekordistunud. Protsendina SKTst kulutab Euroopa Liidus meist rohkem peretoetustele vaid Luksemburg. See on suur samm, eriti meie muidu väikeste sotsiaalkulutuste taustal. Absoluutsest vaesusest on juba välja toodud 20 000 last, Eestist on saanud riik, kus lapse sünd ei tähenda pere langemist vaesusse.

Oleme kui mantrat õppinud kordama väidet, et kunagi varem pole Eestis olnud nii hea elu kui praegu. Rakendagem see saavutatud heaolu siis selle suurima, tegelikult ainsa eesmärgi teenistusse, mis riigil üldse on – et riik ja rahvas kestaksid.