Ants Kask: vähem juttu, rohkem ravi

Ants Kask.

FOTO: Pm

Oleks hea, kui kõik hädad käiksid mööda kive ja kändusid ning jätaksid inimesed puutumata. Paraku see nii ei ole ja seda eriti vanaduses. Just siis löövad välja ja tulevad ilmsiks igasugused vaevused ja haigused, mis piiravad eakate igapäevast toimetulekut ja võrdsetel alustel osalemist ühiselus.

Sellised anatoomiliste ja füsioloogiliste hälvetega inimesed vajavad oma haiguste leevendamiseks ja tohterdamiseks asjatundlikku ravi ning seda ka riik kindlustab. Puuetega eakatele on tagatud sotsiaaltoetused ja rehabilitatsiooniteenused, mis võimaldavad neil oma elusügist mööda saata muretumalt ja olla samas ühiskonnale võimetekohaselt kasulikud.

Liiga palju osalisi

Tervisehädadega vaevlevate eakate riigipoolne toetamine pole küll võrreldav teistes Euroopa Liidu maades tehtavaga, kuid on siiski märkimisväärne, mis tunnistab, et riik pole oma võimaluste piires neid unustanud. Kui tervis on vilets ja toetused kasinad, siis tekib aga tahes-tahtmata huvi teada saada, kas ikka kogu toetusraha jõuab abivajajateni.

Siinjuures ongi puuetega eakatel kahtlusi just rehabilitatsiooniteenuste pakkumise suhtes, sest kogu taastusprotsess ja selles liikuvate küllaltki suurte rahasummade teekond on raskesti jälgitav ja mõistetav. Sellist küsimust aga ei tekiks, kui taastusravile soovijad ei puutuks nii sageli kokku raviasutuste vastustega, et rahapuuduse tõttu pole neil võimalik pakkuda nõutavat taastusraviteenust.  

Arvatavasti on kõik see alguse saanud juba sotsiaalministeeriumist, kus vajalikke probleeme pole põhjalikult kaalutud ja elukeskselt läbi mõeldud. Tundub, et rehabilitatsiooniplaani koostamisse on kaasatud üle mõistuse paisutatud spetsialistide konsiilium, tegelikult võiks kogu selle plaani koostamise aluseks olla vaid perearsti õiend patsiendi haiguslugude kohta koos tema lühiiseloomustusega.

Perearst tunneb ju oma patsienti ja teab kõige paremini tema haigusi. Just selle õiendi alusel võiks rehabilitatsiooniteenust pakkuva asutuse arst koostada taastusraviplaani ja määrata pead murdmata eaka puudele kohased tervist taastavad protseduurid.

Kahtluste korral, mis pole kunagi välistatud, oleks tal ka võimalus kasutada eriarsti teenust, mis hindaks omakorda patsiendi organite taastusravi vajadust.

Seega jääksid ära patsiendile võhivõõraste (kellele ta on klient) – sotsiaaltöötaja, füsioterapeut, psühholoog, logopeed või veel keegi asjaosaline – küsitlused, mis on olnud sisuliselt ka kokkulangemiseni sarnased.

Kliendil tuleb kõigile asjapulkadele ühtemoodi aru anda oma vanuse, perekonnaseisu, suhtlemise, olme, toimetuleku, vaevuste, kaebuste, haiguste jne kohta. Kuna aeg on raha, siis tuleb kogu see intervjuudele kulunud aeg kliendil rehabilitatsiooniteenusteks ette nähtud rahast kinni maksta.

Vaid jutust jääb väheks

Heites nüüd pilgu rehabilitatsiooniplaani koostamise hinnakirjale, paneb imestama asjaolu, et igale puudega eakale aastas ette nähtud 477 eurost kulub plaani koostamisele rohkem kui pool ehk selle raha pistavad oma taskusse hoopis kõrvalist rolli mängivad tegelased. Üllatav on siinjuures tõsiasi, et tihtipeale peab patsient intervjuud andma ka psühholoogile või logopeedile, olgugi et vaimselt tervel ja kõnehäireteta inimesel selleks vajadust ei olegi.

Võib-olla tulebki esialgu siit otsida vastust küsimusele, miks ikkagi ei jätku raha vajalikeks füsioteraapiaprotseduurideks, nagu igasugused vannid (vesi, muda, parafiin), massaažid, soolakamber jne.

Alarahastatud teenuseosutajad asutused aga kehtestavad vastavalt rahaeraldistele oma reegleid või lähevad hoopis lihtsamate teenuste pakkumise teed, nagu konsultatsioonid ja füsioterapeutide sõnul kõike raviv rühmavõimlemine. Viimases on mitmesuguste puudeliikidega patsiendid sunnitud sooritama ühtset harjutuskava, kusjuures mõnigi harjutus võib olla eakale isegi vastunäidustatud.

Selline massivõimlemine tuletab meelde nõukaaegset tootmisvõimlemist asutustes, kus mingil kellaajal seisati masinad ja kogu töötajaskond hakkas spordimetoodiku juhendamisel ringutama.

Viimasel ajal kannab võimlemine küll peenmo-toorika harjutuste nime ja on  iseenesest kindlasti igati tervislik, kuid sellise seltsis võimlemise pärast ei pea ju puuetega eakad sõitma rehabilitatsiooniteenuse asutusse – võimelda saab igaüks kodus ja oma äranägemise järgi. Paljud vaevuste all kannatavad eakad on ju teadlikud oma puudest ja neil on kodus olemas isegi vahendid vastupidavuse, lihaste jõudluse ja liigeste liikuvuse suurendamiseks.  

Ei võimlemine ega ka sotsiaaltöötaja või psühholoogi suusõnal nõustamine ole kõiki vaevusi raviv. Samuti pole võimalik lahti saada kokutamisest vaid mõni kord logopeedi juures käimisega. Vaevuste leevendamiseks ja toimetuleku tagamiseks peavad ikkagi igale eakale olema kättesaadavad tema puudeliigile vastavad füsioteraapiaprotseduurid.

Tagasi üles