Kätlin Konstabel: kaastundeväsimus ohustab kõigi abistajate töövõimet

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kätlin Konstabel

FOTO: Margus Ansu

Kuula artiklit

Seda, et arstide endi rahulolu tööga ja vaimne vormis olek on seotud sellega, kui head abi nad anda suudavad, miskipärast eriti ei räägita. Vähe pööratakse tähelepanu ka kaastundeväsimuse riskile, mille levimus tervishoiusüsteemis on 15–85 protsenti.

Kui arstil või õel pole töökorralduslike jamade tõttu jaksu olla patsiendiga empaatiline, tunneb viimane end kehvasti ka siis, kui ravi oli igati korrektne. Tegelikult võib aga sellistel juhtudel olla ohus ka ravi kvaliteet. Patsiendi hinnangud ravi tulemuslikkusele, aga ka tema motivatsioon ravis aktiivselt kaasa lüüa sõltuvad sellestki, kas arsti juurest lahkutakse tundega, et inimest on mõistetud ja kuulatud. Seepärast tuleks neil, kelle langetada on terviseteenuste korraldust puudutavad otsused, võibolla mõelda päris primitiivselt: mida teha, et neil, kes ravivad ja aitavad, oleks seda teha võimalikult lihtne ja mõistlik? Ja mida saaks teha, et arstid saaksid olla maksimaalselt sõbralikud ja hoolivad?

Võibolla on mul lihtsalt väga vedanud, aga viimase aasta jooksul erinevate tervishoiuasutustega suheldes pole mitte kordagi tekkinud mulle abi andnud inimestega hirmu, et olen üleliigne ja tüütu, mingu ma üldse parem kiiremini minema. Vastupidi, asjalik-sõbralikul moel olen kaasa saanud tunde, et mind kuulati ja taheti aidata, ning lootuse, et asjad lähevad paremaks.

See asjalik sõbralikkus on tunda olnud sajal moel ning pole vajanud pikka juttu ega aega. Perearst, kes rahulikult kuulab ja kaasa mõtleb, ning pereõde, kes telefonis ikka meelde tuletab, et tõsise palaviku ja sandi enesetundega ilmselgelt viiruse küüsis olles pole tingimata vaja end nende juurde kohe ülevaatusele vedada. EMO õde, kes teatas, et arst on praegu küll hõivatud ja päris kohe tulla ei saa, aga et valu ei pea ma sellepärast ometi kannatama – ja tegi nii, et ei kannatanud ka. Hooldaja, kes «pahandas» minuga, miks ma ometi ei kutsunud teda varem appi voodit mugavamasse asendisse sättima, selleks nad ju ongi, et aidata. Nii just ütleski.

Selliseid mõnusa tundega meenuvaid näiteid oleks veel. Vahel on see lihtsalt seletamatu lahe olek või mingi fraas, mis ühe tooniga öeldes on muhe ja võtab pingeid maha, aga teisega lausutult, jah, võiks olla vaat et kuri.

Muidugi suureneb kaastundeväsimuse esinemise tõenäosus, kui suhted abistatavatega on keerulised – olgu siis ravijärjekordade, ebaadekvaatsete ootuste või meedia kaasabil loodud negatiivse kuvandi tõttu.

Küllap on seesuguseid positiivseid kogemusi paljudel. Paraku käib aga kõigi abistavate elukutsetega kaasas risk sattuda nn kaastundeväsimuse (ingl k compassion fatigue) ohvriks. Ja kui kuuled-loed – viimasel ajal siis palju EMO ja perearstide näitel – aina sellest, kuidas meditsiinitöötajad püüavad hoopis kõrgemal tasemel otsustamatusega leppima pidades ellu jääda ja ikka kvaliteetset abi anda, tekib paratamatult hirm, et seda asjalik-sõbralikku hoolivust võib üha vähemaks jääda, kaastundeväsimus võib saada normiks. Seda, et arstide endi rahulolu tööga ja vaimne vormis olek on seotud sellega, kui head abi nad anda suudavad, miskipärast ei räägita.

Ma ei ole pädev hindama seda, kas mingi raviprotseduur, uuring või kirjutatud rohi on see kõige õigem. Aga kui mõtlen olukorrale, kus kõik on küll tehtud korrektselt ja igatpidi ravijuhendite järgi, ent mul jääb olemata tunne, et ma olen abiosutaja meelest mitte lihtsalt diagnoos, vaid elus ja mures inimene, siis hakkab mul õudne. Siis, jah, mõtleks vist küll, et millal need päris robotid ometi tohtrite töö üle võtavad.

Kui läbipõlemisest saab rääkida kõigi ametite puhul, siis kaastundeväsimus on valdkonnaspetsiifiline. Ehkki kaastundeväsimus ähvardab ka neid, kes eraelus on püsivalt kellegi hooldaja, toetaja või aitaja rollis, on peamine riskirühm haiguste, murede, õnnetuste ja vägivallaga töös kokku puutuvad spetsialistid – meditsiini- ja sotsiaaltöötajatest päästjate ja politseinikeni. Tervishoiusüsteemis on eri uuringute andmetel kaastundeväsimuse levimus 15–85 protsenti – suur varieeruvus on tingitud eri valimite ikka natuke erinevatest stressifaktoritest.

Tegevusvaldkonnale lisaks on riskiteguriteks empaatiline, kohusetundlik ja perfektsionismile kalduv iseloom, nõrk sotsiaalne võrgustik ja stressirohke eraelu.

Ameti poole pealt suurendavad kaastundeväsimuse esinemise tõenäosust suur ja kaootiline nn paberitöö vajadus, töö ja eraelu segunemine, rohked ja pikad valved, vähene uni, ülesannete pidev korduvus ja sobimatus, vähene kontroll oma töökorralduse üle, probleemsed suhted töökohas.

Omaette riskitegur on organisatsioonis või terves valdkonnas valitsev suhtumine «oleme tugevad, me ei koge negatiivseid tundeid ja nõrku hetki» ehk teisisõnu see, kui probleemseid kogemusi ja emotsioone kiputakse eitama. Ja kui abistajalt eeldatakse üliinimlikuks superkangelaseks või pühakuks olemist, kõik alla selle on ebaeetiline ja isekas.

Muidugi suureneb kaastundeväsimuse esinemise tõenäosus, kui suhted abistatavatega on keerulised – olgu siis ravijärjekordade, ebaadekvaatsete ootuste või meedia kaasabil loodud negatiivse kuvandi tõttu.

Omaette riskitegur on organisatsioonis või terves valdkonnas valitsev suhtumine «oleme tugevad, me ei koge negatiivseid tundeid ja nõrku hetki» ehk teisisõnu see, kui probleemseid kogemusi ja emotsioone kiputakse eitama.

Kaastundeväsimusel on palju tundemärke. Nagu nimetusestki võib aru saada, on eriline tunnus see, et abistatavatega kaob empaatiline side, kaasatundmise ja elamise võime väheneb. Jah, kõigi abistamise ja hoolimisega seotud elukutsete puhul on hädavajalik oskus olla korraga nii empaatiline ja sõbralik kui ka objektiivne nn mõistuseinimene, ent kaastundeväsimuse korral see esimene pool kaob.

Võib esineda palju vastuolulisi emotsioone. Emotsionaalselt raskete olukordadega kokku puutudes võidakse olla täiesti tuim või, vastupidi, ülitundlik. Teiste inimeste kannatused võivad tunduda tohutu koormana, ennast tuntakse abituna, hoolimatuna – ja seetõttu süüdi.

Võib aga esineda ka teiste süüdistamist ja viha: miks nad ei oska oma probleeme ära hoida ja lahendada, miks nad ise oma hädade vältimiseks midagi ette ei võta.

Kaastundeväsimusele on omased ka paljud nn tavaliselt läbipõlemisele iseloomulikud tunnused. Väga sageli esineb üleüldine suur väsimus, nii füüsiline kui vaimne. See mõjutab keskendumisvõimet ja oskust kiiret reageerimist nõudvates olukordades otsustada. Negatiivseid emotsioone – ärrituvust, viha, ärevust, kurbust – esineb palju rohkem kui positiivseid. Kogetakse lootusetuse ja jõuetuse tunnet, kõik on kuidagi raske ja koormav, elurõõm ja mõnu on kadunud. Töö tundub mõttetu, sealt kaovad tähendusrikkus ja heas mõttes väljakutsed. Selle asemel tegutsetakse autopiloodil.

Keha annab sagedaste peavalude, unehäirete või seedetrakti jupsimisega samuti märku, et midagi on väga viltu. Iseendale tundutakse võõra, oma elu nähakse justkui kellegi teise omana. Väsimus, ükskõiksus või masendus võivad olla nii suured, et enese eest hoolitsemine – tervislik toitumine ja liikumine, hügieen, endised hobid, oluliste suhete hoidmine – jääb unarusse.

Kuna inimestega läbisaamine tundub vaevarikas, tõmbutakse endasse.

Pingeleevendust otsitakse mõnuainetest või püütakse toimuvat hoopis eitada. Viimasel juhul ei otsita muidugi ka abi, püütakse rohkem pingutada ja hakkama saada, tõestada endale ja teistele, et kõik on parimas korras – isegi kui patsientidelt ja kolleegidelt kostab tähelepanekuid, et nii see hoopiski pole. Kui aru saadakse, et asjad endaga on viltu, võib tekkida soov amet hoopis maha panna, sest niisuguses seisus ja tajudes, et abi asemel võib hoopis kahju teha, ei tundu olevat aus jätkata.

Mõeldes eelkirjeldatud kaastundeväsimuse tunnustele võiksid nüüd kõik – aga eelkõige need, kelle otsustest sõltub tervishoiusüsteemi tõhus toimimine – endalt küsida, kas haigeks jäädes või õnnetusse sattudes me soovime selliste arstidega kokku puutuda.

Kui on aga kange tahtmine ikka nende poole näpuga näidata ja süüdistada, siis võiks enne korraks peatuda ja mõelda. Kas tõesti võib terve mõistusega inimene arvata, et seda rasket ja suure vastutusega tööd teevad (ja selleks pikki-pikki aastaid õpivad) inimesed, kes on loomult isekad ja tahavad elus kergelt toime tulla?

Tagasi üles