Tartu kinnisvarast ostja pilguga: odavad ridaelamud, suitsused tared (1)

Paavo Kangur
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paavo Kangur
Paavo Kangur Foto: Liis Treimann

Tüüpiline Tartu või Suur-Tartu kinnisvaraobjekt on ridaelamu lao ja tehase vahel, vaade lepavõsale. Aga pangalaenu nõutav koduostja vajab veendumust, et kinnisvaral on müügiväärtus ka aastate pärast.

Uustartlase kandidaadina olen vaadanud siin ringi, kus võiks elada Emajõe Ateenas. Mulle meeldib Kalevi tänava piirkond, Tähe tänav, kuhu äärde on viimasel ajal kauneid objekte kerkinud.

Pangad lahendasid selle probleemi muidugi lihtsalt. «Kuule, vana, vaata passi, ise juba viiskümmend pluss, aeg oleks ära surra, mitte kinnisvara ostust unistada! Kao siit kohe minema, kõtt!»

«Kui ma saaks oma teise samba pensionifondi kätte, siis saaks sissemakse ära teha.»

«Lollakas, kirjuta Ratasele kiri! Sellist võimalust ei näe seadus ette.» Sellega sai vestlus neljas pangas läbi! No ma ei heida meelt. Küll pakuvad pangad 30-aastast laenu lapsele. Vaatasin siis taas objekte üle.

Eestis saadetakse koduostjad kuhugi põllule ja see on kodaniku enda mure, kuidas hommikul tööle jõuab. Esialgu ainult Hummeriga.

Tüüpiline Tartu või Suur-Tartu kinnisvaraobjekt on ridaelamu lao ja tehase vahel, vaade lepavõsale. Ütlesin tütrele, et ära osta, sellise objekti väärtus võib 30 aasta pärast olla null ja sul tekivad edasimüügiga probleemid.

Ilmselt on leitud mingi meetod, kuidas sellised nurgatagused maalapid odavate ridaelamutega täita. Selles osas on minu «uus lemmik» Saialille elamurajoon Kambja vallas kuskil Ülenurmes. Laod, tootmishooned, bensiinijaam ja siis sellised puust putkad, mida reklaamitakse maja korterihinnaga ehk ikkagi 120 000 eurot.

Ja nii need tartlased põgenevad, lennates oma unistuste saialilledele, ja linn nutab, et kaotab elanikke ja maksuraha! Aga ehitage Tartu pommiaugud täis! Paraku ainus, kes ehitada julgeb, on ülikool. No jah, Brüsseli raha.

Natuke liigub ka midagi. Kuid milleks ehitada linnaraamatukogu ja Emajõe vahele Vabaduse puiesteele parkimismaja! Kui panna sinna õiglane hind (maa väärtus ja ehitusmaksumus), jääb see ju tühjaks. Teispool Emajõge on ju parkla, pange auto sinna. Kas Tartu pisioligarhikesed ja minipoliitikud ei viitsi jalutada?

Ekstallinlasena tean, et tavaline jalutuskäik parkimismajast objektile on pealinnas üks kuni kolm kilomeetrit. Väikses armsas puust linnas Tartus on see nelisada meetrit, mitte rohkem. Jätad auto Taskusse, pisike tore jalutuskäik jõe ääres ja oledki kohal. Eile panin auto viis meetrit Rüütli tänavast, aga Tallinnas on võimatu parkida autot viie meetri kaugusele Raekoja platsist, mupo laseb kohe maha, võib-olla. Lohutuseks võib öelda, et neil vist veel ei ole relvaluba, aga pealinnas on parkimine siiski arutult kallis. Selles mõttes on Tartu mõnus.

Põhimõtteliselt saaks teha parkimismaja ka Tartu raekoja alla. See tuleb ajutiselt laiali lõhkuda, valada sinna alla hiiglaslik betoonkelder ja siis raekoda uuesti kokku panna. Tõenäoliselt oleks see kallis, ent Merko teeks ära. Ja ka Tartu keskpark Küüni tänava ääres tuleks rahule jätta, see ainus, mis kaitseb vanalinna Riia tänava liiklusreostuse eest.

Tallinna kesklinn hakkab kasvama 10–20-korruseliseks, aga Tartu südalinna detailplaneeritakse talumaju.

Kuid tagasi elamumaa juurde. Mina Lina tänava nakkushaiglasse korterit ei osta ega soovita teha seda ka oma lastel. Tõmmake see rämps maha, hävitage pisikud ja ehitage normaalsed kolme-neljakorruselised villad, et oleks väärikas sissepääs Karlovasse.

Turu tänava äär on niikuinii viiekorruseline. Kui Kvartal on nelja-viiekorruseline, miks siis kesklinnast äärelinna poole peaks ehitama mingeid ühekorruselisi käkke, kus iga uudishimulik võib aknast sisse ronida ja tuberkuloosi saad pealekauba. Saan aru, provintsi sisetülid! Loomulikult tuleb Karlovat kaitsta, kõike seda, mis jääb Kalevi ja Võru tänava vahele.

Tallinna kesklinn hakkab kasvama 10–20-korruseliseks, aga Tartu südalinna detailplaneeritakse talumaju. Vaatan arhitektuuribüroo Eek & Mutso Lina kvartali pilte ja tundub liiga madal, seega ka ruutmeetri ehitushind liiga kallis. Tavaostjale kättesaamatu, aga olla miljööväärtuslik?

Milles probleem, härrad linnapoliitikud? Ühelt poolt unistatakse arengust, teisalt on kaigas kogu aeg kodaras ja räägitakse suitsutare mustanud laest kui uuest teetähisest. Ühelt poolt unistatakse vaiksest olesklemisest suitsusaunas ja teisalt elust Trump Toweri 54. korruse luksuskorteris ning lõpptulemuseks on visioonitu rähklemine. Ja see on laiem teema!

Kui ühed räägivad, et meie siht ja arenguvõti on Rail Baltic ja kiirraudtee läbi Riia, kus saab odavat viina, ning teised mainivad, et Tallinna-Tartu-Riia mõõdukalt kiiret raudteed ei saa käivitada, sest pole nõudlust, siis sellise jura nimi on kokkuvõttes visioonitu rähklemine.

Eestis saadetakse koduostjad kuhugi põllule ja see on kodaniku enda mure, kuidas hommikul tööle jõuab. Esialgu ainult Hummeriga.

Kuid tagasi elukeskkonna ja ehitamise juurde, mida ilmestab visiooni puudumine.

Kui Kopenhaagenis ehitatakse, siis tehakse uus elamurajoon ja rajatakse kohe ka metroopeatus. Eestis saadetakse koduostjad kuhugi põllule ja see on kodaniku enda mure, kuidas hommikul tööle jõuab. Esialgu ainult Hummeriga.

Naljakas-huvitav koht on Siili tänav, sinna pani arendaja püsti kaks igati vahvat kortermaja, ikka betoon ja klaas. Projekti tegi tubli austerlasest arhitekt, kuid buumi lõppedes arendaja hoog rauges. Ühest aknast näed heal juhul Emajõge ja teisest aknast vana asfalditehast. Kolmas maja on sinna ehitamisel ja kui oma idufirma San Franciscos maha müüa, siis saaks ka rahakese kokku, kuid laoplatsivaadet ikkagi ei tahaks.

Ihaste on ka armas koht, aga seal olla bussiliiklus keeruline. Selleks et laps jõuaks hommikul kooli, tuleks eelmine õhtu bussiga sõitma hakata. Ma ei ole proovinud, aga räägitakse! Ja siis on muidugi veel võimalus viia oma raha Aivar Soobi nimelisse valda ja kolida kuhugi ERMi taha. Ent siis on parem ikkagi Tabasalu.

Ostja pilgu järgi on küsimus selles, mida oma raha eest saad. Spordijalatsid ja teksapüksid ostad kolmeks kuuks, aga korteri või maja ostad laenuga 30 aastaks. Ja see peaks säilitama oma väärtust ja olema kogu aeg turul müüdav, sest muidu pank laenu ei anna.

Panga esimene küsimus on sissetulek kuus ja teine küsimus, mida ostad, mis on selle objekti tulevikuväärtus. Muide, Šveitsis saab pangast laenu sajaks aastaks ja neil on ainult üks küsimus: mis on selle objekti tulevikuväärtus?

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles