Lauri Vahtre: terved instituudid elavad parasiidina oma elevandiluust tornides ja produtseerivad rämpsu

Kevadistel riigikogu valimistel kandideerivale Lauri Vahtrele valmistab muret eestlaste arvu jätkuv kahanemine. See on üks nendest probleemidest, millele ta otsib poliitikuna lahendust. Foto: Tairo Lutter

Ajaloolane Lauri Vahtre kandideerib suure tõenäosusega kevadistel riigikogu valimistel erakonna Isamaa Tartu nimekirja esinumbrina. Mees, keda tuntakse kui Mart Laari omaaegset võitluskaaslast, seisis 1990. aastate algul sama partei asutamise juures ning on hiljem olnud parlamendi viie koosseisu liige. Pikk poliitiline karjäär pole tema sõnakust sugugi vähendanud.

Hingelt on Vahtre oma isa, Tartu ülikooli tuntud ajalooprofessori Sulev Vahtre mõjul ja eeskujul läbi ja lõhki rahvuslane. Nii on loogiline, et 1980. aastate alguses tuli tal Noor-Tartu liikumises osalemise ja nõukogudevastase tegevuse eest käia korduvalt KGBs aru andmas. Tagatipuks heideti üliõpilane Vahtre alma mater’ist välja, ning see tekitas muidugi tagakiusamise ohu ka tema isa kohale.

Enda ja oma erakonna maailmavaadet tituleerib Lauri Vahtre positiivseks või intellektuaalseks rahvusluseks. Jutuajamisel Tartu Postimehega jätab ta tasakaaluka ja rahuliku mulje, ent samas on üldtuntud ka ajaloolase äkiline ja tuline pool. Kui Vahtre sotsiaalmeedias sõna võtab, lendab nii mõnigi kord vasakpoolsema maailmavaatega haritlaste ja poliitikute pihta nii tuld kui tõrva. Temast võidakse arvata nii või naa, aga üks on selge: Eesti poliitikat muudab ta huvitavamaks.