Kairi Leivo: kas usaldame mardisandid oma tuppa?

Kairi Leivo Foto: Liis Treimann

Andke andeks, aga mardijooks ei ole lihtsalt üks lasteaias või koolis peetav karnevalipidu. Sellel on sügav sisu ja väärtus ning see seostub meie kui loodusrahva arusaamisega hingestatud maailmast.

Hingedeajal on Eestis ajast aega ringi jooksnud mardisandid ja kadrisandid. Viimase saja aastaga on see komme väga palju muutunud. Algul esivanemate hingede ringikäimisest ning õnne ja kasvu toomise rituaalist on tänapäeval saanud laste maskeerimise ja kommiküsimise pühad. Kuidas me ikkagi tänapäeval lubame oma lapsi üksinda toimetama ürgset ja väekat sigivusmaagilist rituaali? Kombed, mis säilivad vaid laste tegevuses, ei saa kesta kaua. Nüüdseks on need muutunud pinnapealseteks, et mitte öelda karikatuurseteks.

Andke andeks, aga mardijooks ei ole lihtsalt üks lasteaias või koolis peetav karnevalipidu. Sellel on sügav sisu ja väärtus ning see seostub meie kui loodusrahva arusaamisega hingestatud maailmast.

Aga kust peaksid lapsed teadma ja õppima, kuidas õige marti jooksmine välja näeb? Kuidas peaksid oskama improviseerida regilaulu ning mõistma selle kombe sügavamat sisu? Kui nüüdseks on juba ka täiskasvanud ära unustanud rahvakalendri kombed, mida siis loota veel lastelt, kes alles alustavad selles ilmas elamist. Nigulapäev? Jüripäev? Andresepäev? Paastumaarjapäev? Pole kuulnudki.

Näen, et ainus võimalus hoida mardi- ja kadripäeva traditsiooni, on tuua see tegevus tagasi ka täiskasvanute maailma, noorte meeste ja naiste maailma. Miks mitte minna santima kogu perega, sõpruskonnaga, eri põlvkonnad koos, et lastel tekiks mingisugunegi ettekujutus sellest, kuidas asjad peaksid käima.

Erinevus teistest on iga rahva identiteedi kujundaja ja alus. Me ei taha ju lahustuda, sest kui me lahustume üleilmses kultuuris, siis kaotame oma näo.

Taluühiskonnas olid lapsed ninapidi juures nii pidudel kui ka töötegemisel. Ka näiteks laulumängude mängimisel, mis tänapäevaks on muutunud pigem laste pärusmaaks, olid toona samuti sigivusmaagilised eesmärgid. Ometi ei peletatud lapsi sellest maailmast eemale ega aetud toast välja, kui noorem rahvas mängis.

Tihti vajasid mängud ka teatraalsust ja sõnaosavust, sest nalja ja naeruga toodi pimedasse aega kergust ja rõõmu. Rollimänge ei saanud ju ometi lapsed eest vedada, neil polnud selleks piisavalt elukogemust. Isegi nüüdseks lihtsustatud ringmängus «Kes aias» olid sõnad: olgu nimi, mis on nimi, tänavu aasta meest/naist ei saa. Lapsed õppisid suurte inimeste pealt ja nendega koos mängides.

Nüüd aga näen kummalisi pilte, kus lihtsam on osta poest kõrvits ja sellele kole nägu sisse lõigata. Lihtsam on toas tuli ära kustutada ja teeselda, et meid pole kodus, sest ei osata mardisantidega käituda. Lihtsam on lapsed mardilaupäeva õhtul autoga sõbranna ukse taha viia ja ise autosse ootama jääda. Nüüdsel ajal on kodudel mitu lukku ja tuppa saamiseks tuleb mardisantidel laulda esimese asjana hoopis fonolukule.

Kas usaldame mardisandi või kadrisandi oma tuppa? Uskuge mind, pätt ei hakka vist küll iialgi ära õppima mardisandi laulu selleks, et teie tuba tühjaks varastada – usaldame mardisante, nad toovad tõepoolest õnne. Ja kes neid herneid pärast jõuab kokku koristada?

Lisaks mardisantide koolitamisele peaksime hakkama õpetama ka peresid, sest õnne tuppa toomine ja selle vastuvõtmine on ju kahepoolne tegevus, ühine etendus, mis tagab tulevaks aastaks elu edenemist kogu perele.

Mardisandi sissevisatud herned või vili on meie õnne kullaterad, mida ei tasuks esimese hooga prügina välja visata. Mardiisa vitsakimp on tervist nõiduv tootem, millega end ka ülejäänud aastal saab terveks urbida. Niisamamoodi saab vigureid ja vimkasid visata vastastikku. Sest nalja peab ka saama, nagu ütles Karlsson.

Üleilmastumise käigus lähevad paikkondlikud ja kogukondlikud eripärad kergesti kaduma. Inimesi mõjutab meedia rohkem kui vanaemade-vanaisade muinasjutud ja mälestused. Unustame kahjuks liiga ruttu oma iidseid kombeid. Mis kasu mul sellest on, küsivad tänapäeva inimesed, kellest suurem osa ju tegelikult ise põldu ei hari ja loomi ei pea. Kui vanasti käis inimeste elu põlluharimise ja loomapidamisega seotud tööde rütmis, siis tänapäeva linnakultuuris ei saa arugi, et sügisel on õunaaeg ja saagikoristus, sest poeletil on õunad aasta ringi punased. Mina näen seda nii, et kuigi suurem osa rahvastikust elab linnas, on igale tööle ja tegevusele edenemist vaja.

Mõelgem ka selle peale, et kusagilt see leib ikka meie lauale tuleb, ning toetame mardi- ja kadripäeva pühitsedes neid inimesi, kes teevad tööd, et meil oleks midagi lauale anda. Oleme kõik omavahel seotud ja keegi ei saa siin ilmas elada maa peal kõndimata ja selle ilma õhku hingamata.

Kuidas me ikkagi tänapäeval lubame oma lapsi üksinda toimetama ürgset ja väekat sigivusmaagilist rituaali?

Väidetakse, et ükski komme ei saa säilida, kui ta ei kohane ajastuga. Olen sellega päri. Muutused on loomulik osa rahvakultuurist. Pastlakultuuri ajad on möödas. Nahast pastlad ei pea asfaldiga kaetud tänavatel kuigi kaua vastu. Lambakasukaid, mida pahupidi pöörata, on vaid vähestel linnainimestel. Kohaneme, kasutame fantaasiat ja leiame need kostüümid kasvõi taaskasutuskeskusest, et oma mardiperekond riidesse panna.

Kui sadakond aastat tagasi liikus pärimus põlvest põlve vaid suulisel ja kogemuslikul teel, siis tänapäeval ei ole küsimus leida oma kodukandi rahvakalendri pärimus üles raamatutest või internetist, sest vanaemadki ei mäleta enam sõnu. Kui ei ole ahjuküttega korterit, kust saaks tahma, millega nägu mustaks maalida, siis saab abi ka nüüdisaegsetest grimmivahenditest. Kui pole mahti metsa minna kasetohumaski jaoks materjali koguma, saab maski teha ka vanast T-särgist või paberist.

Regilaulud ei taha meelde jääda ja lauluhäält ei ole? Pole probleemi, kui vaja, räpime. Mardiks või kadriks riietumine on häälestamine ennast rituaalilainele, muundumine kellekski teiseks, õnneviijaks esivanemate hingeks. Kas me tõesti usaldame selle ainult lastele? Olen oma teadlikus elus vähemalt viimased 22 aastat koos sõpradega marti või katri jooksmas käinud. See on alati olnud väga suurt õnnetunnet ja jõudu andev kogemus.

Sama suur õnn on olnud marte ja kadrisid vastu võttes ja neile ande andes. Ja annid ei ole alati olnud kommid. Vanasti anti martidele kodus leiduvat söögikraami, villa või muud eluks vajalikku. Olen oma mardisandikotist leidnud nii sibulaid, mune kui ka jahimehe enda tehtud vorsti. Vahel on peremees pakkunud omatehtud veini või on perenaine kinkinud omatehtud hoidise. Mardisandil kulub kõik marjaks ära.

Lihtsam on toas tuli ära kustutada ja teeselda, et meid pole kodus, sest ei osata mardisantidega käituda.

Kõige selle juures arvan, et ei ole mõtet võidelda halloween’i ja muude sissetungivate kommete vastu, sest kui asi läheb võistlemiseks, siis võitluses võivad olla nii kaotajad kui ka võitjad. Sisuline ja väekas kombestik ei peaks võistlema võõraste ja pealtnäha ainult kommertslike pühadega (me ei tunne neid ju ega nende sügavamat sisu), vaid tuleks tugevdada ja hoida oma rahvakalendri tähtpäevi nõnda, et muu ilma kommetel ei oleks meie kultuuriruumis kohta. Et Eesti ettevõtjal ei tuleks pähegi kaubavalikusse lisada halloween’i komme ja luukeremaske, vaid nad pakuvad oma tooteid ja hoopis eesti rahvakalendri tähtpäevade järgi. Sellel teel on veel tükk maad minna.

Eesti pärimusmuusika keskuse aastaid toimunud koolikontserdid rahvakalendri tähtpäevade tähistamiseks, mardi- ja kadrisandikoolitused üle Eesti ja sel aastal folkloorinõukogu ja rahvakultuurikeskuse korraldatud rahvusvaheline maskeerimis- ja santimiskombestikku tutvustav festival on vaid esimesed sammud sellel teel.

Igaüks meist saab selleks midagi ära teha – minna mardi- või kadrisanti jooksma või lahkelt ise sandid tuppa lasta. Erinevus teistest on iga rahva identiteedi kujundaja ja alus. Me ei taha ju lahustuda, sest kui me lahustume üleilmses kultuuris, siis kaotame oma näo. Need on meie mardipäev ja kadripäev. Oma ja päris.