/nginx/o/2013/07/08/1884716t1h6e8f.jpg)
/nginx/o/2011/11/22/848218t1hfde7.jpg)
Tartus on üks aed. Või tara. Või plank. Või kuidas soovite seda nimetada.
Fotograaf nägi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õigupoolest on Tartus palju aedasid ja tarasid ja planke, kuid üks neist on tõusnud minu jaoks sümboli staatusesse. Millekski, mis on Tartule nii omane. Nagu Emajõgi aegade algusest või Tartu Ülikooli peahoone veidi hilisemast ajast või Plasku ja Tigutorn eilsest päevast.
Enam-vähem sinna ülikooli peahoone ja Plasku vahelisse ajajärku mahub ka minu sümbolaed. Kuna kaks tosinat aastat tagasi ei soovinud alma mater mind endale pojaks, üksikasjaliselt ajalooteadmisi omandama, siis võin ma nüüd endale sellist ebamäärast ajamäärust lubada küll.
Jutt käib Riia ja Väike-Tähe uulitsa nurgal asuvat krunti ümbritsevast aiast. Või tarast. Või plangust. Või kuidas seda moodustist praegu üldse nimetada?
Endisaegne võimas krundikaitsja on lõiguti muutunud hõredapoolseks pehkinud lattaiaks, kohati on tunne, et seda hoiavad veel koos vaid sinna omal ajal plakatite kinnitamiseks löödud roostetavad klambrid. Kauaks?
Tundub, et üks minu Tartu sümboleist on langemas. Võib-olla selleks, et sinna saaks tekkida uus. Ehk isegi midagi enamat kui vaid aed. Või tara. Või plank. Ma vähemalt loodan nii. Sest praegu riivab silma. Ja väljaturritavad naelad riideid.