Rain Tunger: miks on head sõnad nii loetud?

Rain Tunger Foto: Erakogu

Maailmas, kus meid sunnitakse üksteisega pidevalt võrdlema ja võistlema, on suur puudus märkamisest, tunnustusest ja toetusest.

Tunnustus on heade tulemuste eeldus, mitte tagajärg! Need on koolitaja Alar Ojastu sõnad, mida kuulsin kaheksa aastat tagasi tema teeninduskoolitusel, pärast seda minu elu muutus. Ärkasin talveunest, mis selleks hetkeks oli kestnud 30 aastat. Parem hilja kui mitte kunagi.

Küsin endalt, et kui tõepoolest tunnustus on heade tulemuste eeldus, mitte tagajärg, siis miks on minu elus tunnustust nii vähe? Märkan, et väikseid lapsi tunnustatakse loomulikult, kuid täiskasvanute puhul see drastiliselt muutub. Küsinud teistelt, kuidas on nende elus tunnustusega, on vastused kurvastavad.

«Tunnustus on inimese üks põhivajadusi,» ütleb Dale Carnegie oma raamatus «Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi». See käib meie kõigi kohta, sõltumata sellest, millises eluetapis parasjagu oleme. Märkamine, hea tunnustav sõna või kompliment tõstab, annab jõudu ja lisab enesekindlust. See aitab hakkama saada katsumustega, mida meil kõigil jagub küll ja küll. Seega võtsin vastu otsuse, et hakkan teadlikult otsima igas inimeses ilusat või erilist, mida tunnustada, ning püüan selle julgelt esile tuua.

Tundub, nagu tunnete väljendamine ja tunnustamine poleks meile loomuomane tegevus.

Usun siiralt, et igas inimeses on palju head, mida märgata. Ka nendes, kes meile esialgu ei sümpatiseeri. Siinkohal meenutan armastatud Ita Everi elutarkust «Vaata ja imesta, kuid ära vihasta!». Eriti väljakutsuvate karakterite puhul mõtlen endamisi, et «sina, keda on nii raske armastada, vajad seda kõige rohkem!».

Kujutlen, et igal inimesel on seljas nähtamatu seljakott, milles peitub tema lugu. Lugu, mida tundma õppides minu kriitika pehmeneb ja taandub ning muutub mõistmiseks ja kaastundeks. Keskendumine sellele, mis on inimestes ilusat või erilist, on mu elu tohutult rikastanud. Sedasi olen saanud näha maailma läbi teise imelise maailmakodaniku silmade, mis on kinkinud mulle võimaluse osa saada hulgast seiklustest, kogemustest, tunnetest ning teadmistest, mida ma muidu poleks iial kogenud .

Tunnustamine peab olema siiras. Kui sõidame bussis ja keegi kaugusest vaatab meid, tunneme selle ära. Samuti tunneme ära selle, kas keegi on ütlustes siiras või mitte.

Kui meile tehakse kompliment või meid tunnustatakse, kas oskame seda alati vastu võtta? See on sisemise tsensuuri küsimus. Minu isiklik kogemus olukorras, kus mind tubli töö eest kiidetakse, on see, et minus tekib impulss öelda ilma, et ma seda sooviksin, et alati saaks paremini. Ise komplimenteerides kellegi ilu või riietust kuulen tihti vastuseks «ah mis sa nüüd, see on viimane asi, mis ma puhtana kapist leidsin». Saan aru, et meie sisemine kriitik on sedavõrd karm, et me ei suuda alati komplimente vastu võtta.

Mingil põhjusel taotlen alati täiuslikkust. Mu hea sõber mustkunstnik Kevinski ütles kord: «Rain, ära taotle täiuslikkust, vaid hoopis täielikkust.» Erinevus seisneb selles, et täiuslikkust suudame saavutada vaid vähestel kordadel, täielikkust aga igal korral. Täielikkuse saavutamiseks on vaja olla kohal, anda endast parim, teha seda rõõmu ja armastusega ning ükskõik milline on tulemus, on see täielik. Ka mina õpin veel täiuslikkuse mitte tagaajamist, komplimentide ja tunnustuse vastuvõtmist ning nende tegemist.

Otsekohene väljendusviis võib tekitada paljudes inimestes ebamugavust või umbusku. Mulle on öeldud, et olen väljaütlemistes pinnapealne, ameerikalik, ebasiiras või et see kõik on lihtsalt üks trikk. Üks imekaunis naisterahvas ütles mulle kunagi, et teda ajavad lihtsalt marru minu positiivsed kommentaarid ja teod. Temast sai minu naine ja kahe lapse ema. Seega ma ei lase ennast sellest häirida. Mina tean, kust see kõik tuleb – südamest.

Tundub, nagu tunnete väljendamine ja tunnustamine poleks meile loomuomane tegevus. Seda kirjeldab tore lugu sellest, kuidas kaks välismaalast rääkisid ühest eesti mehest, kes armastas üht naist nii väga, nii kirglikult, nii sügavalt, et ta peaaegu oleks seda talle öelnud. Igas naljas on terake tõtt.

Märkamine, hea tunnustav sõna või kompliment tõstab, annab jõudu ja lisab enesekindlust.

Maailmas, kus meid sunnitakse end üksteisega pidevalt võrdlema ja võistlema, kus rõhutakse individuaalsusele, nagu me ei sõltuks üksteisest ja poleks omavahel ühenduses, on väga suur puudus märkamisest, tunnustusest, toetusest, hoolivusest, soojusest, südamlikkusest, armastusest ja heatahtlikkusest. Seega kutsun teadlikult märkama igas inimeses ilusat ja seda ka tunnustama. Alusta oma lähimatest. Nad ei ole meie elus iseenesestmõistetavad. Tuleb julgelt välja öelda, et me neist hoolime, neid armastame ning seda, et me ei kujutaks enda elu ilma nendeta ette. Tasub ka oma sõpradele teada anda, kuidas ainuüksi nende eksistents meid inspireerib ja toetab.

Järgmine lõik on kontrollimaks sisemist tsensuur enda kohta. Märka, mis tunne tekib ja kust vastupanu algab.

Sa oled ilus. Sa oled suurepärane igas mõttes, just täpselt sellisena, nagu oled. Sinu unikaalne kogemus ja vaade elule on sama haruldane kui sinu sõrmejälg või silmaiiris. Sinu sära ei tuhmista mitte miski, kuna oled kõigist erinev. Erinevus teebki sind eriliseks ja selleks ei pea sa üldse pingutama, loodus on selle eest juba hoolitsenud. Tugevad küljed, mida endas peidad, on sulle ainuomased ja see on suur-suur kingitus. Pole kahtlustki, et oled andekas, osav, leidlik ja nutikas, omal erilisel viisil. Sind ei saaks eales kellegi teise vastu vahetada, sest teist sinusugust lihtsalt pole. Vähe sellest, sinu ainukordsed kogemused, taipamised ja omadused on midagi, mida tead vaid sina. Seega oled sa õpetaja ja rikastad oma olemusega meie kõigi elu. Ja kui sa mingil põhjusel mind praegu ei usu, siis on see meie kõigi ülesanne sulle seda nii kaua meelde tuletada, kuni sa seda uskuma hakkad! Sa oled ime! Aitäh sulle!

Rain Tunger esines samateemalise sõnavõtuga inspiratsioonikonverentsil TEDxTartu. TEDx on iseseisvalt korraldatud kohalik üritus, mis jagab TED-konverentside vaimu üle maailma.