Puhuti näib, et funktsionaalset lugemisoskust tuleb meie päevil õpetada mitte üksnes koolilastele, vaid ka koolipapadele ja seepärast pean vastama Tarvo Siilabergi artiklile «Tasuta ja kohustuslik lasteaed ei lahenda tegelikke probleeme» (TPM 31.10), kus autor kritiseeris minu arvamusloo seisukohti.
Üks lehelugu tahaks ikka mõttega läbilugemist, enne kui hakata selle seisukohtadega väitlema, loo kirjutajale – kes kah ju ligimene – sõnu suvaliselt suhu panema.
Ei sotsiaaldemokraatide ega minu hingel lasu pattu, et tahaksime kõik põnnid sundlasteaiastada. Lapsevanem on vaba otsustama kas, kus, millal ja millisest vanusest alates tema laps lasteaias käib. Seda nõuab Siilaberg, nii on ja jääb.
Küll oli minu artiklis juttu sellest, et haridus- ja teadusministeerium peab plaani tagada kodusele lapsele koolieelsel aastal 20 tundi nädalas tasuta lasteaias käimist, kui koolieelsed nõuded miskil moel ühtlustatakse-seadustatakse. Sellel sügisel hakkab ministeeriumi töörühm alles välja töötama alushariduse seaduse eelnõu. Must valgel oli mul kirjas, et kuni ühiskond pole kokku leppinud, mida täpselt alushariduselt ootame, kuni pole hindamiskriteeriume, ei saa tulla mingit koolikatsumist.
Edasi väidab mu austatud oponent, et ühelgi lapsel ei jää Tartus raha pärast lasteaias käimata. Mul oleks südamest hea meel, kui see nõnda oleks. (Tartu kohatasu soodustusi mitme lapsega peredele kiitsin leheloos minagi.) Ometi olen just Tartu emadelt kuulnud kurtmist, et üle saja euro kuus lasteaia eest maksta – tuleval aastal veelgi rohkem – on liiga kallis. Egas asjata ole volikogu hariduskomisjon arutanud nii kohatasu külmutamist kui sedagi, kas linn saaks või osaliseltki hüvitada laste toidukulu. Päevakorras on olnud koguni küsimus, kas riik võiks koolieelse lasteaia-aasta kinni maksta.
Meil on suured hinnakäärid nii lasteaia kohatasude kui ka toiduraha suuruses, mis süvendavad paikkondlikku ebavõrdsust.
Kõhklemata usun aga seda, et Võru linnas ei jää laps raha tõttu lasteaiast eemale: kohatasu on seal 17 eurot kuus. Ehkki Tartu on mulle armsaim paik maamunal, pole see veel kogu Eesti. Meil on suured hinnakäärid nii kohatasudes kui ka toiduraha suuruses, ning see süvendab paikkondlikku ebavõrdsust. Soovides riigi kanda võtta lasteaiatasu, lähtub SDE haridusprogramm eeskätt iga lapse heaolust. Et luua kõigile lastele üle Eesti ühtviisi võimalus käia lasteaias, saada alusharidust – ja süüa kõht korralikku toitu täis; et pisutki siluda rikkamate-vaesemate omavalitsuste eluolu vastuoksusi. Selguse mõttes tuletan meelde, et 40 miljonit eurot on summa, mis kuluks kohatasudele, ja 25 miljonit läheks toiduraha katteks.
Tean mõndagi meie lasteaedade logopeedi- ja remondimuredest. Ei võta siinkohal jätkata Siilabergi alustatud hariduse, lisaks veel mitme-setme muu valdkonna valukohtade loetelu. Oleks hea jah, kui saaks kõike, kohe ja korraga! Elu õpetab aga sammhaaval astuma.
Esiotsa tuleb omavalitsustele 15 miljonit eurot riigitoetust, tõukamaks tagant lasteaiapedagoogide palgatõusu. Kui magistrikraadiga õpetaja alampalk saab lasteaias võrdseks kooliõpetaja palgaga (tuleval aastal 1250 eurot kuus), aitab see järele ka kõigi teiste lasteaiatöötajate töötasu ja teeb laste kasvukeskkonnale ainult head. Kui õpetajal-kasvatajal on meel rõõmsam, on ka lapsed rõõmsamad. Vast leiavad omavalitsused siis ka pisut rohkem võimalusi lasteaedade olmesse panustada.
See oli vihje lapsevanemate tunnetatud paratamatusele lasteaias aknapesutalguid teha. Vabadusest juba rääkides – kui oleks minu teha, siis kolmeaastast last ma armastava pere rüpest tervelt neljaks päevaks nädalas lasteaeda küll ei viiks. See on tõepoolest suur õnn, kui lapsel on perekond, kes tahab ja saab temaga tegelda.
Ometi kasvavad lapsed ka üksikvanemaga, kes peab enne kukke ja koitu startima, ütleme, saja kilomeetri kaugusele ainsasse töökohta, mis võtta – et perel leib laual oleks. Kas saab talle siis pahaks panna, et ta laps on alati esimesena aias? Muidugi on see väsitav lapsele, väsitav kasvatajale, väsitav emale. Kui aga laps viibib lasteaias 10–12 tundi päevas, sest on kodus tüliks, on küll kuri karjas. Ei ole see riigi käskida-keelata, paindlikkust on ometi siingi vaja, lasteaeda, kus laps saaks olla, kui ema õhtul teatris mängib ja isa ei saa töölähetusest kuidagi keelduda.
/nginx/o/2017/12/20/7424011t1h35fb.jpg)