Vahur Kollom: Rail Baltic – tahtsime parimat, aga ...

Vahur Kollom Foto: Mats Õun

Sõnastan valimiste uue teema: riiklikud suurinvesteeringud. On aeg üle vaadata kõik investeeringutega seonduv. On aeg ka riigikogus tehtud otsus Rail Balticu suhtes läbi vaadata.

Selgus, et Rail Balticu Eesti osa hind on 1,6 miljardit eurot, mis on ligikaudu 18 protsenti enam kui kolm aastat tagasi koostatud eskiisi tulemusel rehkendatud. Loomulikult ongi igasugune taristu ehitamine kulukas ja võib esineda ka nihkeid esialgu rehkendatud hinna suhtes. Ent kui projekt läheb viiendiku võrra kallimaks, on seda ikka väga palju. Kas lumepall läks veerema? Kas peagi tuleb uudis, et Eesti osa läheb maksma juba 40 protsenti enam?

Tegemist on riigi kulude suure kasvuga, mida ei tohi võtta kergel käel. Järelikult on otsuseid langetatud ebaõigete alusandmete ja valede uuringute põhjal.

Peab tsiteerima Indrek Neiveltit: «Uskumatu lugu. Nagu lollidemaal elaks.» Kas Eesti on Euroopa rikkaim riik, kus kasvavad rahapuud?

Et olen jälginud liikumise Avalikult Rail Balticust tegevust, olen hinnatõusu uudist lugedes täiesti kindel, et nad ajavad väga õiget asja. Vabaerakond on selgelt öelnud, et on innovatsiooni ja investeeringute poolt, kuid ebamõistlike ja majanduslikult arutute otsuste vastu. Paljudes asjades ei ole küsimus «kas?», vaid «kuidas?».

Avatuse pooldajatena leiame, et Rail Balticu poliitiline asjaajamine ja otsuste tegemine ei ole toimunud 21. sajandi demokraatlikule Eestile kohaselt. Oleme mitu korda kritiseerinud valitsuse ja ametnike poolt Rail Balticut puudutavate otsuste, uuringute osade ja nende lähteülesannete salastamist.

Oleme toetanud kodanikuliikumist Avalikult Rail Balticust ja teisi, kes on tõstatanud mitmeid kõiki Eesti elanikke puudutavaid küsimusi, mis ei ole saanud selgeid vastuseid.

Tartlasena leian, et Rail Baltic peaks kulgema mööda olemasolevat raudteetrassi läbi Tapa, Tartu ja Valga. Juba regionaalpoliitiliselt on selline lahendus Eestile parem. Kogu Eesti peab elama ning investeeringud ja toetused ei tohiks soodustada ainult teatud piirkondade arengut.

Valitsus on niigi jätnud kasutamata võimaluse saada Euroopa Liidult suuremaid toetusi. Kui jagataks Eesti mitmeks eri piirkonnaks, oleks kogu Eesti areng olnud toetuste abil palju ühtlasem ja õiglasem. Kõikjal Eestis peab saama inimväärselt elada.

Tartlasena leian, et Rail Baltic peaks kulgema mööda olemasolevat raudteetrassi läbi Tapa, Tartu ja Valga. Juba regionaalpoliitiliselt on selline lahendus Eestile parem.

Eelneva valguses sõnastan valimiste uue teema: riiklikud suurinvesteeringud. On aeg üle vaadata kõik investeeringutega seonduv. On aeg ka riigikogu otsus Rail Balticu kohta üle vaadata. Lepingud ei ole kivisse raiutud ja tingimusi saab vajaduse korral muuta või leping lõpetada, ennetades sellega senisest märksa suuremat kahju.

Eestis on väga palju suuremas rahahädas ja puuduses virelevaid valdkondi, nagu omastehooldus, puuetega laste ning nende vanemate toimetulek, aastatesse ulatuvad ravijärjekorrad või investeeringud teadusse, kohati talumatult kõrge lasteaia kohatasu ja talvine niruvõitu teehooldus.

Selle kõige ja läheneva majanduskriisi tõttu peab valitsus eriti hoolega mõtlema, kas ja kuhu Eesti inimestelt kokku kogutavat niigi nappi maksuraha paigutab. Kui mõtlemisest ei tule siiski midagi välja, siis võivad täituda klassiku sõnad: «Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu tavaliselt!»

Selle tsitaadi ütles Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin ühel 1993. aasta pressikonverentsil kommentaariks sama aasta suvel riigis läbi viidud rahareformile, mis nii korralduslikult kui ka tulemustes oli kõike muud kui ladus.

See lause, mis nii täpselt võtab kokku vene inimese suure hinge ja klassikaliselt õnnetu asjaajamise, sai paugupealt üheks populaarseimaks käibefraasiks Venemaal ja mujalgi.