Angela Ader: sõnavabadusega on hästi, aga enesetsensuuriga?

Angela Ader Foto: Erakogu

Selgeid arvamusi noortelt, eriti kuldset keskteed pooldavatelt ning «nii-ja-naa» maailmavaatega noortelt, on kriitikahirmu tõttu harva kuulda.

Olen mitmes suhtes keskmine ühiskonnaliige: 25-aastane, kahelapselisest perest pärit, magistrikraadiga, keskmise sissetulekuga, elan linnas. Töötan maakoolis õpetajana ja tegutsen mitmel alal vabatahtlikuna.

Noore inimesena pean oluliseks liikumise, arvamise ning ideede levitamise vabadust. Sõnavabadusega on Eestis lood head ning meil jätkub võimalusi nii enda arvamuse avaldamiseks kui ka teiste oma lugemiseks, nii kodumaises kui ka välismaises meedias. Tsensuuri ei ole. Aga kuidas on lood enesetsensuuriga?

Eestis koosneb arvamuse avaldamine sageli kriitikast ja vigade otsimisest, kuigi objektiivne arvamus võiks sisaldada ja peakski sisaldama ka tunnustust ning seda mitte sarkastilise alatooniga.

Nii minul kui ka paljudel minu tuttavatel on teatud teemade puhul kuldne kesktee. Majandus on oluline, aga keskkond ka. Rahvuskultuur on väärtuslik, aga maailmale tahaks olla avatud. Kool peaks olema huvitav, aga mitte vähenõudlik. Aga meie arvamusi on harva kuulda. Üldse on harva kuulda arvamusi noortelt, veel vähem arvamusi, mis pooldavad nii-ja-naa-seisukohti, sest just kesktee valijad saavad pahatihti kurja kriitikat mõlemalt poolt.

Eestis koosneb arvamuse avaldamine sageli kriitikast ja vigade otsimisest, kuigi objektiivne arvamus võiks sisaldada ja peakski sisaldama ka tunnustust ning seda mitte sarkastilise alatooniga.

Usun, et arvamus võib olla ka millegi toetus, isegi kiitus. Õpetajana olen kogenud, et kiitust on palju lihtsam jagada kui märkusi ning see annab sageli sootuks paremaid tulemusi.

Meedia soosib reljeefseid ja konfliktseid arvamusi, olgu siis teemaks lähenevad valimised, otsused linnaruumi kohta või Põxit. Uudis on see, et koer hammustas inimest, mitte see, et inimene tegi koerale pai.

Facebooki kõlakodadest visatakse «meile võõrad elemendid» välja. Kuidagi läheb nii, et ühele ideele toetuse avaldamine võtab võimaluse alternatiivi tugevaid külgi esile tuua ning dialoog katkeb.

Mina olen üks neist, kes ei vali alati poolt. Olen piisavalt empaatiline, et näha nii plaani A kui ka plaani B positiivseid ja negatiivseid pooli.

Alati ei pea poolt valima, vaid saab olla kvantfüüsikalise osakese kombel kahel seisukohal korraga ning ühe kitsaskohtadele viitamine ei tähenda vastase jäägitut toetamist. Aga kui kesktee otsijad, kaalujad ja kõhklejad eetris vaikivad, tekib ühiskonna vaimust vale ja moonutatud pilt. Nagu me ei suudakski pakkuda konstruktiivseid ja päriselt väärtuslikke lahendusi, nagu meie võimete tase olekski vaid kahesõnalised loosungid.

Mind on siiani hoidnud arvamust avaldamast ka sotsiaalne konstruktsioon tublist tüdrukust, kes ei tohi vastanduda. Olen ennast tsenseerinud, kuigi teemasid, mis mulle korda lähevad, on palju. Ka minul on seisukohad, kuid hääletades kaasavas eelarves idee number 3, 6 või 12 poolt, ei tähenda see, et ma alavääristan või ei mõista kõiki ülejäänuid ning et mu eelistus on kivisse raiutud.

Ma olen paremate jalgrattateede poolt, rohelisema linna poolt, väiksema mürareostuse poolt, ma olen Tartu 2024 kultuuripealinna poolt ja selle poolt, et mu vanaema saaks Tartus mõnusalt elada. Miks ma seda kõva häälega välja ei ütle? Sest ma ei taha, et arvataks, et ma olen teetööde vihkaja, lasteaiakohtade vähendaja ning autoparklate vastane. Ma ei taha konflikti, ma tahan mõistlikku protsessi, kus on esindatud erinevad grupid, ideed, argumendid ja ka emotsioonid ning kedagi ei hirmutata, solvata ega alavääristata. Kui see teeb minust lumehelbekese, siis olen uhkusega lumehelbeke.

Aga kui kesktee otsijad, kaalujad ja kõhklejad eetris vaikivad, tekib ühiskonna vaimust vale ja moonutatud pilt. Nagu me ei suudakski pakkuda konstruktiivseid ja päriselt väärtuslikke lahendusi, nagu meie võimete tase olekski vaid kahesõnalised loosungid.

Me võiksime väärtustada oskust kuulata ning kaasa mõelda.

Arvamus on seegi, kui sa ei vali poolt, vaid oled kui diplomaat, kes toob aruteludesse uusi seisukohti ja argumente, loob ruumi diskussioonile. Kes ei suru nurka, vaid kutsub ka vestluspartnerit kellegi teise mätta otsast asja vaatama. Kes hoiab päriselt üleval dialoogi konservatiivi ja liberaali, uuendaja ja säilitaja, ettevõtja ja palgatöölise, vaimleja ja skeptiku vahel. Selline diplomaat on väärtuslik, kahjuks suurest meediast välja tõrjutud.

Tahan öelda et nii-ja-naa-arvamus on okei. Mina olen kindlasti diplomaadist arvaja, kes seltskonnas üritab panna inimesi asjadele lähenema ka teise inimese vaatevinklist. Mõtlema, mida keegi inimlikul tasandil tunneb ning kuidas vältida inimeste dehumaniseerimist.

Meie kõik oleme ju tegijad ja meil kõigil on õigus arvata oma elukogemustest lähtuvalt.

Usun, et polariseerumist ja poolte valimist võiks vähem olla, rohkem aga diplomaatiat, koostööd, ühisosa otsimist. Ärgem kartkem lasta kõlada ka nii-ja-naa-seisukohtadel.

TEDxTartu kümnes inspiratsioonikonverents tsensuuri teemal on 3. novembril Eesti Rahva Muuseumis. TEDx on iseseisvalt korraldatud kohalik üritus, mis võimaldab jagada TED-konverentside vaimu üle maailma.