Tarvo Siilaberg: tasuta ja kohustuslik lasteaed ei lahenda tegelikke probleeme

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tarvo Siilaberg

FOTO: Margus Ansu

Kuula artiklit

Riik peab viivitamata suurendama lasteaedade rahastamist. Kuid kui alusharidussüsteemi finantseerides ja lasteaeda kohustuslikuks muutes astub riik pelgalt lapsevanema asemele, siis lastele loodav keskkond sellest ei võida. Kasutada tuleb kõiki rahaallikaid ja jätta lapsevanemale senine valikuvabadus.

Kujutlegem inimest, kes on juba aastaid harjunud toetama ja abistama ratastoolis liikuvat naabrit. Igapäevaste tööde ja tegemistega tuleb too ise enamasti toime, kuid vajab siiski korrapärast abi. Nõnda on nad juba kümneid aastaid koos toimetanud, võttes seda kui paratamatust. Kuni ühel heal päeval tõuseb see naaber ratastoolist ja kõnnib vabalt omal jalal. Oma abistaja imestuseks ja ülimaks frustratsiooniks teatab ta, et varem polnud kõndimine talle lihtsalt piisavalt prioriteetne.

Valimiste kuulutajaks on tasuta asjade ja teenuste lubamine. Populistidest lubajate kaelad pole kallutatud abivajajate poole, vaid käänatud hoopis ihaldusväärse parlamendi- või ministrikoha suunas. Kui riigieelarvest on võimalik leida 65 miljonit eurot lasteaia kohatasude kaotamise katteks, siis miks on sellelaadse toetusega ometi viivitatud. Miks pole sellises mahus riiklikku toetust seni suunatud lasteaedadesse, et koos vanemate ja omavalitsuste rahastatava osaga luua veelgi suuremat eelarvelist võimendust meie lastele loodud keskkonna paremaks muutmiseks?

Vajadus selle järele on ülisuur. Palju on räägitud üleriigilise koolivõrgu korrastamisest, kuid sama vajab ka lasteaiavõrk. Eesti on täis osaliselt või täielikult amortiseerunud lasteaiahooneid, samas keeldub riik aitamast omavalitsusi, kellele käib üle jõu isegi europrojektide omaosaluse tasumine, et lasteaaedu korrastada (ERR, 10.10).

Kui populist siiski tunneb vastupandamatut soovi lubada «tasuta» asju, siis miks lasta end piirata haridusest? Lubatagu tasuta muuseumi, teatrit, spordivõistlusi, loomaaeda, avalikke ujulaid ja sauna!

Eesti lasteaedades ja koolides on puudu 400 logopeedi, 340 eripedagoogi, 315 kooli- psühholoogi ja 183 sotsiaalpedagoogi (Õpetajate Leht, 19.10). See vajadus pole tekkinud üleöö ega salaja.

Lapsevanematele võib olla tuttav olukord, kus kohatasule lisaks peab vanem lasteaeda muretsema WC-paberi, ostma õppevahendeid, pesema aknaid või lapsevanemate korjandusega ehitatakse lasteaiale uus põrand, aed või mänguväljak.

Seda kõike on riik seni pealt vaadanud. Veelgi enam – lähiminevikust tean haridus- ja teadusministeeriumi (st riigi) peetud eriõppeasutust, mille personal pidi ise ja ettevõtjatest sponsorite toel oma ruume remontima.

Tartu arengukava aastateks 2018–2025 ja Tartu üldplaneering 2030+ lausa reastavad lasteaedu remondi ja ehituse ootuses. Ometi tundub linnavolinik Heljo Pikhofile, et riiklik rahastus peaks lapsevanema kaetava osa kõigest asendama ja mitte seda täiendama (TPM, 17.10).

Linnavolinik ja ühtlasi riigikogu liige Pikhof nimetab, et paljud lapsevanemad arvutavad palehigis, kas olla lastega kodus ja hoida sedasi kokku lasteaiatasude pealt, või siis minna tööle ja maksta suur osa oma kuuteenistusest lasteaeda ära.

Aga vaatame konteksti, et värskendada poliitiku teadmisi elukallidusest. Tartus, kus on Eesti kõrgeimaid lasteaia kohatasusid, on see sel aastal 70,5 eurot kuus. Lasteaia päeva kohta teeb see 3,3 eurot. See on tööinimese lõuna hind, linnaliini bussipileti saab Tartus 83 sendi eest, bensiiniliiter maksab umbes 1,4 eurot, päevalehe saab umbes 1,5 euro eest, takso sõidualustustasu on 2,5 eurot.

Ühelgi lapsel ei jää Tartus raha pärast lasteaias käimata. Nii Tartu munitsipaal- kui ka eralasteaedades on lapsi, kes on kohatasust vabastatud majanduslikel põhjustel. Samuti on juba praegu kohatasu pere teise lapse puhul poole väiksem ja kolmandal lapsel puudub sootuks.

Lasteaed on haridusasutus. Riik on seadnud kvaliteedinõuded ja tingimused alusharidusele koolieelse lasteasutuse seaduse ning koolieelse lasteasutuse riikliku õppekavaga. Omavalitsustele on pandud kohustus pidada lasteaedu ja luua vajalikul hulgal lasteaiakohti, ning võimalus seda teha on ka eralasteaia pidajatel. Lapsevanem on vaba otsustama kas, kus, millal ja millisest vanusest alates tema laps lasteaias käib.

Nimetatud asjaolud eristavad alusharidust põhiharidusest, mis on kohustuslik ja riiklikult rahastatud. Koolikohustus on kehtestatud põhiseaduse paragrahviga 37, kus on öeldud, et igaühel on õigus haridusele ning õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta. Kas lasteaiakohustuse seadmisest kõnelejad on arvestanud põhiseaduse muutmisega?

Minu kolmeaastane poeg käib nädalas neljal päeval lasteaias. Ma ei kujuta ette olukorda, kus selleks, et laps saaks veeta töönädala sees päeva-paar oma vanemate või vanavanematega, tuleks kirjutada «koduõppele» asumise avaldus.

See äraspidine reaalsus on poliitikute peeglitagune maailm, kus ei mõisteta, et perel on lapse elus mõõtmatult suurem roll kui ükskõik millisel haridusasutusel.

Aga just selline olukord saab tegelikuks, kui jõustub kohustuslik alusharidus, mida toetavad sotsiaaldemokraadid, Keskerakond ja EKRE. Pikhofi sõnul «annaks see võimaluse hoida lapsel silm peal, et näha, kuidas ta areneb»!

94 protsenti Eesti kolme- kuni seitsmeaastastest lastest käib lasteaias. Kui ülejäänud kuue protsendi laste perede puhul peakski olema puudu vanemlikest oskustest, siis vaevalt aitab sellist peret laste lasteaeda eraldamine. Peret peaksid toetama oma tööd tegevad lastekaitsespetsialistid või kohalikud sotsiaaltöötajad.

Hiljaaegu on meediasse jõudnud probleemlood hoopis sellest, et kõikides vanuserühmades on aina kasvav trend hoida lapsi lasteaias 10–12 tundi päevas ja kuni 60 tundi nädalas. Sellist arengut on avalikult tauninud ka Eesti lasteaednike liit (ERR, 11.10).

Eesti on täis osaliselt või täielikult amortiseerunud lasteaiahooneid, samas keeldub riik aitamast omavalitsusi, kellele käib üle jõu isegi europrojektide omaosaluse tasumine, et lasteaaedu korrastada.

Riik peaks viivitamata suurendama lasteaedade rahastamist. Kuid kui alusharidussüsteemi finantseerides astub riik pelgalt lapsevanema asemele, siis lastele loodav keskkond sellest ju ei võida! Üks tuluallikas lasteaia eelarves pelgalt asendatakse teisega. Kui riiklik rahastus lisandub lapsevanema ja kohaliku omavalitsuse omale, on tulemuseks hüppeline rahaline võimendus kõigi lasteaedade jaoks. Milline lapsevanem seda ei sooviks?

Vägisi tundub, et tasuta alusharidusest ja lasteaiast kõnelejad püüavad meeldida pigem neile, kelle arvates see plaan lapsevanematele meeldiks. Kui populist siiski tunneb vastupandamatut soovi lubada «tasuta» asju, siis miks lasta end piirata haridusest? Lubatagu tasuta muuseumi, teatrit, spordivõistlusi, loomaaeda, avalikke ujulaid ja sauna!

Kui tõsisemalt kõnelda, siis lisaraha vajavad ka huviharidussüsteem, puudega lapsi hooldavad vanemad, kohalike omavalitsuste palgafondid tugispetsialistide, lastekaitseametnike ja sotsiaaltöötajate palkamiseks.

Tagasi üles