Kenno Põltsam: veel abortidest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Palusin haigekassale saadetud päringus vastust küsimusele, kui suur on see summa, millega meie tervishoiusüsteem valikaborti tegevaid patsiente toetab.
Vastus oli: «Haigekassa võtab tasu maksmise kohustuse üle nende teenuste eest, mis on kantud tervishoiuteenuste loetellu ja tervishoiuteenuste eest tasumisel kasutatakse haigekassa eelarvet. Tervishoiuteenuste loetelus on kaks omal soovil tehtava abordi teenust «medikamentoosne abort (omal soovil)» ja «tehisabort omal soovil», teenuste hinnad on jooksva aasta 1. aprilli seisuga vastavalt 35,34 eurot ja 136,08 eurot ning kindlustatute omaosalus vastavalt 50 protsenti ja 30 protsenti.
Haigekassa tasus nende teenuste eest selle aasta 9 kuu jooksul kokku ligikaudu 79 000 eurot ning nendega seotud ravijuhtude eest kokku ligikaudu 239 000 eurot. Täiendavalt on loetelus teenused «medikamentoosne abort (meditsiinilisel näidustusel)» ja «tehisabort meditsiinilistel näidustustel».»
Selgub, et üheksa kuuga on maksumaksjate raha eest tehtud omal soovil 1845 medikamentoosset aborti ning 478 tehisaborti omal soovil.
Vastusest torkab silma väljend «ravijuhtude korral», mis tähendab seda, et riigi tervisesüsteem käsitleb abordi puhul rasedust haigusena ning on valmis patsienti meditsiiniliselt abistama ja toetama.
Tuletan meelde, et riikliku abordi rahastamise küsimus ei taotle revolutsioonilise instrumendi ehk abordi keelustamist, vaid nõuab igale valikaborti läbivale «patsiendile» individuaalset rahalist vastutust.
Maksumaksja ei pea ju kinni maksma nende otsust, kes nii radikaalse variandi kasuks on otsustanud. On keegi küsinud maksumaksjatelt nõusolekut?