Marika Tuus-Laul: apteegipidaja eesmärk ei tohi olla ülima kasumi teenimine

Marika Tuus-Laul

FOTO: Erakogu

Me ju ei taha, et perearstisüsteem kuuluks välismaistele firmadele. Miks me siis kaalume seda apteekide puhul, mis pealegi viivad ju kasumi riigist välja?

Apteek ja selle pidamine on kujunenud Eestis suureks äriks. Taasiseseisvunud riigi algusaastatel oli Tallinnas 23 apteeki, praegu on 130, lisaks veel hulganisti haru-apteeke. Kuidas oli teistes linnades? Narvas oli kolm peamist apteeki, praegu on üheksa, lisaks haruapteegid. Tartus oli apteeke kümme, nüüdseks on põhiapteeke 32 ning haru-apteeke 13.

Haruapteek erineb selle poolest, et seal pole nõutav proviisori kohalolek. Haruapteeke lubati esialgu väikestes maakohtades, ent apteegiketid leidsid, et selline määratlus kehtib ka näiteks linnades lausa igas hoones, kus veel apteeki ei olnud.

Nii tuli neid juurde massiliselt ning see on teinud meist apteekide riigi. Pole saladus, et apteegiäri on Eestis väga tulus ning see toob valdkonda pidevalt juurde uusi nägusid, kes äri ajamisest huvitatud. Kuid just see viimane, niinimetatud ärimeheapteek, tõstatab valdkonnas hulga tõsiseid probleeme. Põhiküsimus ikka sama: kas apteeki peaks pidama eriharidusega proviisor või sobib selleks ka suvaline ärimees? See vaidlus apteekide omandiküsimuse üle ja apteegireform on meil kestnud juba üle kahekümne aasta.

Ketiomanikud – hulgifirmad – aga dikteerivad apteegile, mida ja kuidas müüa ja milline peab olema rohtude asetus riiulil, et käivet suurendada.

Riigikogu eelmises koosseisus arutati teemat pikalt ja seadus sai vastu võetud. Seejuures said kõik osalised aru, et apteek ei ole lihtsalt rohtude müümise koht. See nõuab õpetatud proviisori juhtimist, kes elukutselt kuulub tervishoiutöötajate hulka.

Kuna aga apteegiturul ei kehti vabaturu ettevõtluse reeglid, reguleerib juurdehindlusi ning valdkonda laiemalt riik.

Sellegipoolest oleneb apteegist ja tema pidajast tuhandete ümberkaudsete elanike tervis.

See kõik sai parlamendis eelmise koosseisu ajal selgeks räägitud, kuid nüüd jõudis ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu uuesti riigikogu saali. Sedapuhku taganes opositsioonis olev Reformierakond oma eelmistest seisukohtadest ning hakkas nõudma seaduse muutmist.

Reformierakonna-poolne seaduseelnõu kaitsja Hanno Pevkur ütles otse välja, et nemad pooldavad apteekide andmist ka ärimeeste kätte. «Mitte piirata omandit ehk mitte öelda riigi poolt ette niigi üle reguleeritud ja niigi väga täpselt reguleeritud ravimiturul seda, kes võib olla ühe apteegi omanik. Seda piirangut ei pea riik seadma, omandipiirang kindlasti ei ole kuidagi põhjendatud,» sõnas Hanno Pevkur riigikogu kõnepuldist.

Samas valitsuserakondade esindajad selgitasid saalis otse vastupidist seisukohta, et apteekide puhul ei saa rääkida vabast turust, kuna riik reguleerib hindu. Iga suvaline ettevõtja ei ole pädev osalema apteegiäris kui tervishoius.

Me ju ei taha, et perearstisüsteem kuuluks välismaistele firmadele. Miks me siis kaalume seda apteekide puhul, mis pealegi viivad ju kasumi riigist välja? Õiguskantsler on selgelt öelnud, et omandipiirangud on seadusega kooskõlas.

Ravimiamet on kinnitanud, et seadust tuleb täita ja sellega minnakse edasi. Euroopa Komisjon on otsustanud, et omandipiirang pole põhiseadusega vastuolus. Valdav osa tervishoiutöötajaist tahab, et apteekide omanikeks, ehk enamusaktsiate omajaks saaksid vastava eriala hariduse saanud proviisorid. Seda mõtet pooldab ka valitsus.

Samalaadi proviisoriapteekidel põhinev süsteem kehtib näiteks Prantsusmaal, Austrias, Ungaris, Soomes ja Saksamaal. Aasta alguses kehtestas ka Ida-Euroopa suurim riik Poola proviisoriomandi nõude.

Tahtmatult tekib küsimus, miks enne valimisi on Reformierakond asunud kaitsma hulgifirmasid?

Ehk aitab seaduseelnõu riigikogust läbisurumine Reformierakonda valimistel. Raske öelda, kuid milleks siis selline meelemuutus. Kindel on aga see, et apteegiärimehed kardavad turuosa ja tulu kaotada. Kuna apteegid saavad ravimeid osta ainult sisemaiselt hulgimüüjalt, on hulgimüüja eesmärk olnud omandada võimalikult palju apteeke. Sedasi takistatakse uute hulgimüüjate lisandumist ning alles jäävad paar-kolm suuremat ketti ja iseseisvad apteegid lõpetavad tegevuse.

Ketiomanikud – hulgifirmad – aga dikteerivad apteegile, mida ja kuidas müüa ja milline peab olema rohtude asetus riiulil, et käivet suurendada.

Põhiküsimus ikka sama: kas apteeki peaks pidama eriharidusega proviisor või sobib selleks ka suvaline ärimees?

Nüüd on ärimehed siis toetuse saamiseks pöördunud parlamendisaadikute poole. Mõned praeguse apteegituru suurtegijad proovisid apteekide omandipiiranguid vaidlustada Euroopa Komisjonis. Paraku lükati nende nõue läinud kevadel tagasi, sest proviisoriapteekide süsteem on ennast Euroopas õigustanud ning kaitseb patsientide huve.

Meie erakonna seisukoht on, et tervishoiu valdkonnas peavad maksma professionaalide otsused ja need otsused ei tohi olla mõjutatud ärimehest omaniku poolt. Nemad seavad erinevalt proviisorist enamikul juhtudel esikohale omanikutulu ning patsiendi vajadused ja nõustamine pole siis enam kellegi asi. Proviisor seab esikohale inimese aitamise, ärimees raha.

Meie seisukoht on, et hulgi- ja jaemüüjad peavad olema lahutatud. Muide, seda kinnitab ka fakt, et Euroopas peaaegu pole riike, kus apteegiturgu ei reguleerita. Näiteks 29 protsendis Euroopa Liidu riikides on proviisorid apteekide ainuomanikud ja 21 protsendis riikides peab proviisor olema enamusosanik. Ülejäänutes kehtivad muud asutamispiirangud – niinimetatud demograafilised ja geograafilised piirangud.

Eesti peaks oma apteekidega astuma sama teed, mille on valinud Euroopa. Apteeki juhtigu ja omagu inimene, kes on selleks õppinud ja kelle esimene eesmärk pole mitte kasumit saada, vaid kaasinimesi aidata. Apteek annab ju elupäästvat teenust. Ülim kasum ei tohi siin eesmärk olla.

Tagasi üles