Peeter Olesk: poolkeelne teiskeelsus

Peeter Olesk

FOTO: Margus Ansu

Eestlase emakeelne poolkeelsus teise eestlase – või ka iseenese – suhtes, see on hullem kui surm, sest see tähendab skisofreeniat identiteedis.

Oli aeg, mil Tallinna polütehnilist instituuti nimetati (Kopli) rauakooliks. Nimetus võiks pärineda 1950. aastate keskpaigast, kuid püsis veel ka siis, kui Tallinna tehnikaülikooli keskpunkt nihkus ansamblisse Mustamäe Ehitajate tee nurgal. Mõned niisugused lühendid – oskussõnu ei saanud ühestki, kõik nad olid kraadelikud – olid küllalt keerulise struktuuriga nagu temt (praegune Tallinna tehnikakõrgkool), konss (praegune Eesti teatri- ja muusikaakadeemia), kunstiinsta (nüüdne Eesti kunstiakadeemia), pisipeda (Tartu ülikooli õpetajate seminar).

Samasuguseid slängisme kasutati Eestis juba enne teist maailmasõda (näiteks metobs ehk Tartu ülikooli meteoroloogia observatoorium), okupeeritud ehk Nõukogude Eestis, Eesti Vabariigis 1992. aasta põhiseaduse mõttes, paguluses ja kus veel.

Aastal 1934 loodi Moskvas Stalini nõusolekul ja rahvakomissaride nõukogu esimehe Vjatšeslav Molotovi allkirjaga füüsikaprobleemide instituut selleks, et hilisem Nobeli füüsikaauhinna saaja Pjotr Kapitsa võiks jätkata seal oma uurimusi magnetismist ning ülimadalatest temperatuuridest. Ta oli neid alustanud Inglismaal Ernest Rutherfordi juures, kuid 1934 pandi ta NSVList väljasõidu keelu alla. Kompromiss saavutati nõnda, et labori asemel sai Kapitsa terve instituudi, mille tööks vajalikud seadmed ostis NSVL inglastelt ära. Instituudi mitteametliku nimena tuli käibele Institut Fizproblem, aga omade vahel juba slängilik kapitšnik alltekstiga paganausuliste pühakoda (капи​ще – ​paganlik kultuskoht – toim).

Ongi küsitav, millal meil on tegemist lühendiga nagu TV või NASA, millal aga lühikese slängismiga nagu CalTech ehk California Institute of Technology või MIT ehk Massachusetts Institute of Technology. Ükski neist slängismidest pole juriidiline ehk vabamalt öeldes – nad ei ole ametlikud.

Maailmas ringi liikudes peab eestlane niikuinii keeleliselt korduvalt ümber lülituma. Miks me sunnime eestlast lülituma ümber omaenese keeles?

Nüüd siis on eesti keelde sokutatud Taltech, haruldane seepoolest, et see on lühend kahest keelest. «Tal» on eestikeelne, «tech» ingliskeelne, ent käänamisel lisandub tema ingliskeelsele keskosale eestikeelne käändelõpp: «kaotas Taltechile».

Milleks meile niisugune soust, millest veel halvem oleks Talins või koguni Talteh?

Kuidas see sealegi kõlbmatu kraam oleks tõlgitud tänapäeva vene keelde? Талтех?

Ma ei sõdi teisekeelsete kaubamärkide vastu isegi mitte poolenisti emakeelsel kujul. Stockholmi vanematel eestlasel on täiesti tavaline öelda «olin ravil Karolinskas» ega mitte «Karolinska Universitetssjukhusetis« või «kuningas Karl XIII asutatud haiglas». Ma sõdin poolkeelsetest slängismidest omasõnaliste ametlike väljendite tegemise vastu, mis ennekõike näitab keelelist küündimatust.

Taltech ei ole Ameerika inglise keel, ent ka mitte õige eesti keel, sest ta on poolingliskeelne kaubamärk, mis on pandud kirja ladina tähestikus. Kui olla veelgi täpsem, siis on see lühend Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) nimetuse ingliskeelsest tõlkest Tallinn University of Technology. Mille poolest on TTÜ halvem kui Taltech? Ah et inglane ei tunne ü-tähte nagu muide ladina keelgi. Las õpib ära! Ah et keel ei paindu? Kui britt vaevub omandama näiteks saksa või türgi keelt, kuidas ta siis paindub küll?

Mõelgem filoloogiliselt. Lühendit Taltech saab eesti keeles hääldada vähemasti kolme moodi. Kas «taltek» või «talteh» või suisa «tal­tetsh». Ükski neist pole normeeritav – ja kõik ainult selleks, et tulla ingliskeelsele maailmale vastu!

Kusjuures asi ei piirdu üheainsa lühendiga. Kui me lubaksime ch = k, siis tegelikult me lubame keset eesti keelt ka ingliskeelset hääldust. Mõnikord lubamegi (nagu seda teevad teisedki rahvad). Me ei ütle mitte «bukinghami palee», vaid «bakinghämi palee». Mitte «nefton», vaid «nju:ton». Pärisnimede puhul igapäine asi.

Kuid Taltech ei ole õigem ehk emakeelsem kui TTÜ ja on väga vaieldav, kas ta on ka funktsionaalsem. Taltech on märk-märgilt üle kantav ka korea keele tähestikku – mida TTÜ ei oleks. Aga me ei ela ju Eestis Korea moodi! Maailmas ringi liikudes peab eestlane niikuinii keeleliselt korduvalt ümber lülituma. Miks me sunnime eestlast lülituma ümber omaenese keeles?

Paistab lihtne, aga ei ole mitte lihtne. Niiviisi armastanuvat öelda Tartu ülikooli patoloogilise anatoomia kauaaegne professor ja tänapäeva eestikeelse arstiteadusliku oskussõnavara üks loojaid Albert Valdes.

Õnnetuseks on Taltech käibele juba sokutatud ja kui ta sureb, siis kahjuks pärast mind. Ilus inglise keel Eliza Doolittle’i moodi on igatahes pikaealisem ka teaduses. Kui see ka Eestis nii oleks!

Mul on hea meel, et Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder avaldas eesti keele kui Eesti Vabariigi riigikeele huvides pika artikli «… neli isamaalist sammu eesti keele kaitseks!» (PM 17.10), kahju vaid, et ta teeb seda pisut liiga maamehelikult. Hea on see, et tema kirjutis on lõpuks ometi ka praktiline ja nimelt paljudele, mitte ainult paremrahvuslastele. Paraku ei ole ta mitme asja üle järele mõelnud.

Ma ei sõdi teiskeelsete kaubamärkide vastu isegi mitte poolenisti emakeelsel kujul. Ma sõdin poolkeelsetest slängismidest omasõnaliste ametlike väljendite tegemise vastu, mis ennekõike näitab keelelist küündimatust.

Inglise keel on möödapääsmatu näiteks väitekirjade kaitsmisel nii siis, kui eestlasest teadlane on asjaosaline välismaal, kui ka siis, kui kaitsma tullakse Eestisse.

Oletagem aga, et eestlasest õpetlase dissertatsioon ongi teiskeelne, st avaldatud keeles, mille kõnelejaskond on võrreldamatult suurem kui eestlaste arv kokku. Selles pole midagi võõrastavat näiteks siis, kui eestlane lõpetab doktoriõppe kuskil välismaal.

Asjatundliku lugejaskonna suurus on oluline näitaja juba loomuldasa, ükskõik, kas sinu tööle viidatakse või sa võid justkui asjatundjale näidata, kui palju ta on kaotanud, kui ta seda või toda pole viidanud.

See ei tulnud pelgalt edevusest, et Paul Ariste publitseeris mitugi artiklit mitmes keeles, ainult et artiklitega läheb nii kergemini kui raamatutega. Teiskeelseid monograafiaid pärast doktorikraadi omandamist publitseerivad kodueestlastest õpetlased võrdlemisi harva. Hoopis haruldaseks on muutunud muumaalase võõrkeelse uurimuse arvustamine Eestis lugejate n-ö lugejate laiale ringile.

Sootuks vaevaline võib aga eestikeelset kõrgkooliõpikut kirjutada ja avaldada kujul, mida saab tõlkida ka teise keelde. Pärast esimest Nõukogude okupatsiooni, pärast Saksa ja teist Nõukogude okupatsiooni ning taaskehtestatud Eesti Vabariigis on meil vaid ühes(!) aines kirjutatud/kirjastatud ülikooliõpik, mida saab lugeda emakeeles ja vene keeles. See on (kodu)loomade histoloogia, millealane õppekirjandus oli suuresti professor Julius Tehveri (1900–1990) elutöö, kuid ka akadeemiline hasart (originaal, kordustrükid ja venekeelne tõlge 1965–1989).

Ent hea eesti keel algab ammu enne teadust.

Heas eesti keeles ei ütle üks eestlane teisele «okay», «ok» või «hokeido», vaid «hästi» või «olen nõus» või teist-kolmat pidi. Eestlase emakeelne poolkeelsus teise eestlase – või ka iseenese – suhtes, see on hullem kui surm, sest see tähendab skisofreeniat identiteedis.

Ma ei tea, kui paljud venekeelsed inimesed sõna «okay» aktiivselt kasutavad, aga ma ei saa aru, miks peaks eestlane õpetama venelasele inglise keele slängisme, mida ok​ay teatavatel juhtudel on.

Pöörata poolkeelsus heakeelsuseks, selleks valimiskünnise ületamisest ei piisa. On vaja tegu, sageli sõnaselget keeldu.

Tagasi üles