Jaan Olari: Tartu korvpalli päästab sajaprotsendiline pühendumine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Jaan Olari

FOTO: TPM

Kuula artiklit

Konkurentsis püsimine läheb raskemaks, sest kogu korvpall on muutunud jõulisemaks ja tempokamaks. Eestisse on vaja põhjalikku ja kaugeleulatuvat riiklikku korvpalliprogrammi, samuti patriotismi selle spordiala vastu.

Olen korvpalliga seotud olnud nii mängija, treeneri kui ka kohtunikuna. Mulle läheb korda selle aristokraatliku spordiala käekäik kogu Eestis, iseäranis oma sünnilinnas Tartus. Tartu Postimehest lugesin huviga korvpallitegelase Paavo Russaku analüüsivat artiklit Emajõelinna korvpalli praegusest seisust ja tulevikust (TPM, 28.9).

Mind ja mitut mu põlvkonnakaaslast on treeninud Eesti korvpalli tipptreenerid Aarne Laos, Ilmar Kullam, August Sokk, Ernst Ehaveer, tänini aktiivne Märt Kermon, samuti Harri Russak. Tema poja Paavo Russakuga oleme mänginud ühes meeskonnas. Elasin kaasa Paavo mängule võistkonnas, mis saavutas 1976. aastal Euroopa juunioride meistrivõistlustel hõbemedali ning aasta varem tuli esikohale sotsialismimaade karikavõistlustel. Russaku saavutustega korvpalluri ja treenerina saab põhjalikult tutvuda Eesti spordileksikonis (2011).

Arvamusloos tunneb Russak muret korvpalli pärast Tartus, sest professionaalidest koosnenud Tartu ülikooli korvpallimeeskonna asemele tahetakse kujundada korvpallimeeskonda üliõpilastest. Tudengisport on väga hea võimalus omavahel mõõtu võtta ja tervist tugevdada. Tudengispordil on paratamatult tase ja piirid, mida ei saa tegijatele ega treenijatele pahaks panna.

Kui tõmmata paralleele teatriga, siis võime kujutleda, kuhu jõuaksime, kui hakkaksime mõne maarahvamaja isetegevuslastega komplekteerima Vanemuise, rahvusooper Estonia või Eesti draamateatri loomingulist kollektiivi. Kummalgi kultuurikoldel on oma koht, aga nad ei asenda üksteist.

Seoses korvpalliga meenub mulle arstiteadlase, austatud õppejõu Ernst Raudami soovitus mitte liiga vara spetsialiseeruda, vaid võimalikult palju viibida haiglas erinevates osakondades. Selline mitmekülgsus on vajalik sihile viimise allikas ka korvpalliväljakul.

Sain inspiratsiooni võrrelda korvpalli teatriga põhjusel, et Vanemuise legendaarne juht ja lavastaja Kaarel Ird oli kirglik korvpallisõber ja ta käis pidevalt vaatamas korvpallivõistlusi Eesti põllumajandusakadeemia spordihoones (varasem ja nüüd jälle Maarja kirik – toim), kus toimusid ka minu korvpallitreeningud, mängimised võistlustel ja sündisid elamused pealtvaatajana.

Üliõpilastest koosneval korvpallivõistkonnal võib tipptasemele jõudmise teha keeruliseks asjaolu, et tudengid peavad valdava osa oma ajast pühendama õppimisele, uurimistööde koostamisele jne. Minulgi tuli seitsmekümnendate aastate keskpaigas üliõpilasena teha valik tipptasemel korvpalli ja arstiteaduse vahel. Otsustasin viimase kasuks.

Paavo Russak tundub üldiselt uskuvat üliõpilaskorvpalli edukäiku. Küll aga väidab ta oma arvamusloos, et aastakümnete kogemuste põhjal kulub meeskonna kasvamiseks ja formeerimiseks kümme kuni kaksteist aastat. Tema sõnul tähendab see tervet põlvkonda mängijaid ja seda siis, kui suudetakse motiveerida neid koos olema.

Tuginedes vahetule kogemusele ning hilisemale Eesti ja Soome korvpallielu jälgimisele arvan, et tippu jõudmiseks nii kaua aega ei lähe. Vaja on valida õige strateegia ja taktika.

Ka «kuldne Kalev» jõudis 1960. aastatel Tartus korvpalliprofessor Ilmar Kullami juhendusel silmapaistvamad teod teha kümmekonna aasta vältel. Küll aga peab meeles pidama, et meistriks saab vaid järjepidevalt ja pingeliselt treenides. Ajal, mil mina korvpalli mängisin, olid treeningud kaks-kolm korda päevas. Sageli oli pinge selline, et kehad higistasid, südamed kloppisid, liikmed olid valusad, silmist lõi tuld, ninad kippusid verd jooksma, kuid me treenisime.

Treeningud ei piirdunud põhialaga, tähtis oli mitmekülgsus. Tavaliselt hüppasid kunagised Tartu tippkorvpallurid 185 sentimeetrit kõrgust, jooksid 1000 meetrit ajaga 2.37,0 (ka allakirjutanu). Kergejõustikutreener ja võimlemisõpetaja Endel Arand lihvis meie kaugushüpet ja klotsijooksu. Parimad korvpallurid tegid kükke sajakilose kangiga, vahel võeti turjale 400-kilone.

Üks tõestus avarast korvpallimetoodikast on see, et Andres Metsar mängis nii ääre- kui ka tagamängijana. Tsentrisse teda ei pandud, kuigi seal mängimist õpetati. Seoses korvpalliga meenub mulle arstiteadlase, austatud õppejõu Ernst Raudami soovitus mitte liiga vara spetsialiseeruda, vaid võimalikult palju viibida haiglas erinevate osakondades. Selline mitmekülgsus on vajalik sihile viimise allikas ka korvpalliväljakul. See mäng vajab multitalente. Narr on olla varumees pingil, seda loeme ka korvpalluri ja hilisema ajakirjaniku Mihkel Tiksi «Korvpalliromaanist».

Kui tõmmata paralleele teatriga, siis võime kujutleda, kuhu jõuaksime, kui hakkaksime mõne maarahvamaja isetegevuslastega komplekteerima Vanemuise, rahvusooper Estonia või Eesti draamateatri loomingulisi kollektiive.

Igal ajal on korvpalliilmas olnud omad ahvatlused. Tipptreener Ilmar Kullam ja tunnustatud spordireporter, korvpalli üks parimaid asjatundjaid Gunnar Hololei muretsesid pikakasvuliste ja võimekate korvpallurite pärast, kes said talonge, kuid kasutasid need ära õllerahana. Edu põhineb aga tahtejõul, suhtumises ja isiksuse eripärades, nagu on öelnud treener Edgar Naarits, kes juhendas TRÜ naiskonda.

Äärmiselt olulised on korvpallurite tervislikud ja karsked eluviisid, mille vajalikkust meie rahva püsimajäämiseks toonitasid Eesti ühiskonnaelus tuntud isikud Villem Reimann, Villem Ernits, Jaan Tõnisson ja teised juba 19. ja 20. sajandil. Hea, et Tartu Postimehes ilmub sarilugu Jaan Tõnissonist kui karskustegelasest.

Töötanud pea kolmkümmend aastat Soomes psühhiaatrina, olen võrrelnud sealset korvpalli Eesti omaga. Tuleb tõdeda, et põhjanaabrid on meile järele jõudnud. Läti ja Leedu, keda noortekoondise tasemel kuuekümnendatel aastatel võideti, on läinud oma teed. Konkurentsis püsimine läheb raskemaks, sest korvpall on muutunud jõulisemaks ja tempokamaks. Eestisse on vaja põhjalikku ja kaugeleulatuvat riiklikku korvpalliprogrammi, samuti patriotismi selle spordiala vastu. Arvidas Sabonis ja teised Leedu korvpallurid tõid NBAs teenitud raha kodumaale ja alustasid noorte treenimist Euroopa ja maailmatasemel mängijateks kesisest rahvaarvust hoolimata.

Kuigi ühiskond on avatud ja eesmärk pühitseb abinõu, jagan oma treeneri Ilmar Kullami seisukohta, et edu korvpallis tuleb ennekõike saavutada oma riigi sportlastega, mitte külalismängijatele toetudes. Spordisangar Erki Noole ütlus, et spordi eesmärk on võit, käib muidugi kõikide spordialade kohta. Loodame, et tulevikus saabuvad Eesti korvpallile veel kuldsed või vähemalt hõbedased või pronksised ajad.

Tagasi üles