:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2018/10/23/11520554t1hdf8b.jpg)
Tõenäoliselt pole olnud ajastut, mil loovust on nii palju väärtustatud nagu praegu, ja vaevalt leiab ajastut, mil loovus on sedamoodi kammitsetud nagu nüüd.
Tellijale
Priit Pullerits: nööri mööda käi!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellisele järeldusele jõudsin, kui vestlesin möödunud nädalal kahe tegusa mehega. Nii Sulo Muldia, kelle käsi oli üheksakümnendate algul mängus kolme panga, sh Hansapanga asutamises, kui ka Andres Viisemann, LHV panga pensionifondide juht, tõdesid, et reegleid, eeskirju ja norme on ajapikku loodud liiga palju. Mis tekitab loogilise küsimuse: kuidas saab loovus üldse õitsele puhkeda, kui tuleb arvestada järjest rohkemaid piiranguid? Loovuse õitsenguks on ju vaja vabadust.