:format(webp)/nginx/o/2018/10/21/11515336t1h1330.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/10/21/11515336t1h1330.jpg)
Valimiskampaania on käimas ning erakonnad teevad üha jõulisemaid avaldusi. Äsja saime riigikaitse teemal teada kaks uudist.
Heiki Lill: debatt riigikaitse üle olgu ratsionaalne (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esiteks tahab Keskerakond politseist eraldada piirivalve ning hakata piiri valvama ajateenijatega. Ning teiseks tahab Isamaa tõsta kaitsekulutusi 2,16 protsendi pealt 2,5 protsendile.
Leian, et piirivalve eraldamine politseist on iseenesest mõistlik. Selle tulemusena saavad mõlemad ametkonnad tagasi selged sihid, keskenduda oma tegemistele ega pea enam tegelema mitme erineva suunaga. Samuti pole enam inimestel segadust selles, mida teeb politsei ja mida piirivalve.
Samas on aga ajateenijate kaasamine piiri valvamisse natuke lihtsameelne lähenemine. See ei täidaks eesmärki õpetada välja reserviste kaitsejõudude tarvis ega saaks sellest reaalset kasu ka piirivalve. Kui, siis ehk ainult ajutiselt alamehitatuse kompenseerimiseks.
Seda kõike põhjusel, et ajateenija on siiski ainult a j a teenija. Tal on pärast baasväljaõpet teenistuses umbes kuus kuud. Selle aja sisse jäävad veel erialaõpped ja kokkuharjutamised, seega aega piiri valvamiseks jääks üsna vähe.
Lisaks veel ka motivatsiooni teema. Kui keegi on pandud kohustuslikus korras tegelema üpris vastutusrikka ülesandega, peab olema üsna selge ka tema soov täita oma ülesannet igati eeskujulikult. Ajateenistusse võetakse kõiki nõuetele vastavaid Eesti Vabariigi kodanikke. Samas võib laiahaardelise kaasamise tulemusena saada kaasatud ka koostöösse mitte nii hästi suhtuvaid isikuid. See omakorda võib anda tõsiseid tagasilööke.
Olen näinud ja näen praegugi, kuidas kaitseväe suutlikkuse suurendamiseks kulutatakse suurtele projektidele suuri summasid. Samal ajal on tegemata väikesed kulutused, et saaks kasutada sedasama «suurt suutlikkust».
Kaitsekulutuste suurendamise ettepanekust kumab läbi valimispopulism. Kõlab ju uhkelt, et suurendame kaitsekulutusi. Samas ei tule ettepanekust välja, kust see raha võetakse ning millele kavatsetakse seda kulutada.
Kaitsejõud pole müstiline auk, kuhu aga viskad raha sisse ja turvatunne paraneb. Raha tuleb ka mõistlikult kulutada. Seega on esmalt tarvis enesele selgeks mõelda, kust king parajasti pigistab. Ja miks.
Olen näinud ja näen praegugi, kuidas kaitseväe suutlikkuse suurendamiseks kulutatakse suurtele projektidele suuri summasid. Samal ajal on tegemata väikesed kulutused, et saaks kasutada sedasama «suurt suutlikkust».
Kui ikka harjutamisel tuleb üksusel mõelda esmalt alternatiivide peale ning tõdeda fakti, et kaitsevägi ei suuda tagada esmast tehnilist varustust, siis on ju suurte summade kulutamine üsna kohatu.
Seega enne, kui suurendatakse kaitsekulutusi ja planeeritakse suuri investeeringuid, tuleb uurida nii hetkeolukorda kui ka tulevikuperspektiive. Vastasel juhul võib tekkida olukord, et raha on, aga kulutada ei oska millelegi mõistlikule.
Kindlasti peavad ettepaneku tegijad konkreetselt ära näitama katteallikad sedavõrd suurele kulutuste suurendamisele, nagu 0,34 protsenti SKTst kahtlemata on.