Režissöör Moonika Siimets jõudis selle nädala alguses koju tagasi Lõuna-Koreast. Tema film «Seltsimees laps» sai publikupreemia sealsel Busani filmifestivalil, mis on Aasia mõjukamaid filmifestivale. Seansi ajal kostis saalist naeru, kurvematel hetkedel pühkis publik pisaraid.

Tänavu valmis Siimetsal ka tõsielufilmikasseti «Juured» raames alafilm «40 aastat hiljem», mille peategelased on Siimetsa enda vanemad Tiina ja Ülo. Nad mõlemad elavad Tartus, kuhu juured tõmbavad Siimetsa siiani. Supilinnas elas tema vanaema, Ropkas oli vanematekodu.

Nagu kolmeosalise raamatu «Seltsimees laps» autor Leelo Tungal, mäletab ka Siimets lapsepõlvest palju. Üksteise järel meenuvad talle lõhnad, mälupildid ja vahejuhtumid, millest osa on lõbusad ja veidrad, osa aga põhjustanud pisipõnnile kurbust ja hingevalu. Filmi «Seltsimees laps» väikesesse Leelosse on sisse pugenud ka pisike Moonika. Ilma isiklikku kogemust mängu panemata olnuks filmi teha peaaegu võimatu.

Kommentaarid