«Pääasi aga, kust ühe rahwa waimuharimise järge äratunnukse, on tema keel,» kõneles Carl Robert Jakobson täna 150 aastat tagasi, uue kalendri järgi 18. oktoobril 1868 oma esimeses isamaakõnes «Eestirahwa walguse-, pimeduse- ja koiduaeg». Ta pidas kuulsa kõne Vanemuise seltsis. See maja on maa pealt kadunud, koht Tähe tänava alguses Tartus on tähistatud mälestuskiviga, üle tee asub korporatsioon Rotalia maja.
«Keel on ühe rahwa harimise kandja, ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus,» ütles Carl Robert Jakobson muu hulgas. «Keel on, kes üht rahwast rahwaks teeb; ta warjab üht lõpmata wäge ja pühaust oma sees. Keel ja mõistus käiwad käsikäes, sest keel on awalikuks saanud mõistus. Seepärast wõime ka sest, kuidas ühe rahwa keel haritud on, kõige paremine rahwa enese waimujärge äratunda.»
Teise isamaakõne pidas Jakobson 6. juulil ja kolmanda 7. septembril 1870. Raamatuna, mille koopiat saab lugeda siin, ilmusid kõik kolm samal aastal Peterburis.
