Vambola Paavo: bussiliiklus tänapäevaseks ja mõelgem ikka kõigile kasutajaile

Vambola Paavo

FOTO: Kristjan Teedema

Bussiliiklusega juba on nii, et alati leidub rahulolematuid. Eelseisev Tartu linnaliinide võrgu korrastamine on iseenesest tänuväärne, olemasolev on ajale selgelt jalgu jäänud. See arvestas sõitjate voogusid 15–20 aastat tagasi. Vahepeal on toimunud pöördumatud muutused.

Inimesed on asunud Annelinnast ja teistest kärarikastest paikadest elama linna lähedale maale. Tartu ümber on kerkinud uusasumid ja neid tuleb juurde. Nende elanikud on huvitatud piirkonna sidumisest ühtsesse linnabussiliinide võrku ja kiirest tänapäevasest ühendusest. Lapsed tuleb kooli saata, vanemad inimesed soovivad pääseda arstile või turule. Palju on neidki, kes kasutaksid mugavat ühissõidukit tööle ning koju sõiduks.

Linn vajab kiireid ekspressliine, mis toimetaksid Lõunakeskuse juurest Annelinna või Raadile, see on selgemast selgem. Nende kõrvale peavad jääma ka tavalised liinid. Vahepeatusteski tahetakse bussile tulla või sellest väljuda.

Oma aja on ära elanud «tunne oma kodulinna»-liinid. Selle asemel, et otse sõita, tehakse müstilisi haake ja kõrvalepõikeid. Eks iga inimene soovib, et just tema soove arvestataks, et buss läbiks tema kodutänava või peatuks otse ukse all. See pole võimalik ega ole ka mitte kusagil nii. Mõnel tulebki jalutada paarsada meetrit peatusesse ja seal oodata.

Ma pole otsustaja, veel vähem kohtumõistja, ent liinide korrastamise käigus ei tohi kalduda ka äärmustesse. Kõige suurem saavutus oleks, kui Tartus lõpeks ühissõidukite üksteise sabas sõitmine. Kui bussid tulevad, siis ikka mitu korraga ja pärast on tükk tühja vaikust.

Graafikud tuleks sättida nii, et sõlmpeatustes on võimalik vähese ajakuluga ühelt liinilt teisele ümber istuda. Rahvarohkematel liinidel peaksid olema kindlasti lõõtsbussid, vähemalt tippajal.

Üks tähelepanek on veel. Tartu on ülikoolilinn ja siin liigub palju võõrast rahvast, kes ei saa eesti keelest aru. Suuremate peatuste teadustamine võiks olla igal juhul inglise keeles. Nii oleks võõrale arusaadav, mis kohad on kaubamaja, kesklinn, Maarjamõisa või raudteejaam.

Haage ja Õssu rahvas ei saa aru, mis eriline takistus see on, mis ei luba pikendada mõnd linnaliini Eerika ringilt Haagele. Õssule on sealt 1,8 ja Haagele kolm kilomeetrit.

Lõpp-peatusestki võiks teada anda mõnes maailmas laiemalt arusaadavas keeles. Praegu seda pole, aga tulevikule tasuks mõelda. Sama kehtib bussides edastatava teksti kohta, et registreerige oma sõit või peatuses väljumiseks vajutage stoppnuppu.

Praegu kasutusel olev teavitussüsteem valmis 2011. aastal, kui linnaliinidel asus sõitma Sebe, ja see on selgelt nüüdseks oma aja ära elanud. Peatuste ja muu info teadustamisel tasuks võtta eeskuju Minskist, Vilniusest või Varssavist. Seal toimib see edukalt.

Eelmisel sügisel anti kohalike valimiste eel mesimagusalt lubadusi Õssu, Haage ja Tähtvere elanikele. Lubati, et Tähtvere valla liitumisel linnaga saab teoks parem ühendus Tartuga. Pole seni saanud. Kui kevadel küsisin linnamajanduse osakonna juhilt Rein Haagilt, siis ta möönis, et Haage-suunalises liikluses ei muutu midagi sellel aastal. Kui üldse midagi, siis ehk tuleva aasta keskel, mil tuleb uus vedaja.

Järelikult tuleb sealsel rahval üle poole aasta oodata. Samas käib Viljandi maantee ääres hoogne kinnisvaraarendus ning asukaid tuleb pidevalt juurde. Seega suureneb tulevikus bussi vajajate hulk. Neid ei suuda teenindada piirkonda läbivad tasuta maakonnaliinid. Väikesed 17–28-kohalised bussid on pidevalt täis.

Kõik on kinni mõtlemises. Haage ja Õssu rahvas ei saa aru, mis eriline takistus see on, mis ei luba pikendada mõnd linnaliini Eerika ringilt Haagele. Õssule on sealt 1,8 ja Haagele kolm kilomeetrit. Keegi ei nõua tasuta busse, linnas peab soetama pileti või kaardi ja maksma. Kes soovib sõita tasuta, sel on alati võimalus oodata ja trügida. Pensionäridel on sõit nagunii prii ka linnabussides ja õppurid kasutavad kuukaarti.

Tagasi üles