Taustast niipalju, et olen üsna lähedalt näinud eelkõige 2000. aastal sündinud, pisut vähem ka aasta-paar varem ja hiljem sündinud noorte arengut, kaheksa noormeest nendest kuuluvad praegusesse Tartu esindusvõistkonda. Tõsi on, et kipun noori alahindama, neid endiselt alla pooleteisemeetristeks poisteks pidama ja kahtlema, kas nad suudavad oma kunagiste eeskujudega võrdväärselt mängida. Aga poistest on noormehed saanud, millele saab kõige paremini kinnitust võistkonna lähedusse sattudes, kui oodatud allapoole vaatamise asemel tuleb võistkonna liikmetele näkku vaatamiseks pea kuklasse ajada.
Olen vahetevahel kujutlenud end poolfännina ning tajunud, et ehkki väljakul küll vähem tiitlitega mängijaid, kompenseerib seda oluliselt asjaolu, et mängijatest on kolm neljandikku Tartuga seotud.
Tahan eelkõige kõnelda sellest, mis on minu arvates paeguses Tartu Ülikooli korvpallimeeskonnas hästi.
Esiteks tundub mulle, et võistkonnal on targad treenerid. Esindusvõistkonna treenerite Priit Vene, Toomas Kandimaa ja Joosep Toome kõrval tahan siin kindlasti nimetada paljud noored esindusvõistkonda viinud Raido Rebast, kes suutis noortes ikka alal hoida mängurõõmu, panustas pikemaajalistesse ja suurematesse eesmärkidesse ega unustanud veerandi lõpus kunagi üle vaadata noorte koolitunnistusi. Targad treenerid õpetavad tarka korvpalli ja see on ülikoolilinnale kohane.
Teiseks: mulle näib, et nüüdne esindusvõistkond hoiab ühte, see tähendab, et võistkonna vaim on väga hea. Mitmed nooremad mängijad on koos mänginud üle kümne aasta ja tajuvad üksteise mängu kinnisilmi.