Paar tähelepanekut Tartu korvpalli kohta

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Toomas Jürgenstein

FOTO: Margus Ansu

Tõenäoliselt on Tartu korvpall harva pälvinud nii palju püsivat tähelepanu kui viimaste kuudel. Oma sõna on öelnud korvpalliautoriteedid, ülikooli esindajad, fännid, spordiajakirjanikud jt. Kindlasti on laialdane diskussioon Tartu korvpalli hetkeseisu mõtestamiseks ja edasiminekuteede otsimiseks ainult positiivne ning püüan arutellu lisada pisut rohkem kui mõõduka huvilise ja korvpalliga perekondlikult seotud inimese vaate.

Taustast niipalju, et olen üsna lähedalt näinud eelkõige 2000. aastal sündinud, pisut vähem ka aasta-paar varem ja hiljem sündinud noorte arengut, kaheksa noormeest nendest kuuluvad praegusesse Tartu esindusvõistkonda. Tõsi on, et kipun noori alahindama, neid endiselt alla pooleteisemeetristeks poisteks pidama ja kahtlema, kas nad suudavad oma kunagiste eeskujudega võrdväärselt mängida. Aga poistest on noormehed saanud, millele saab kõige paremini kinnitust võistkonna lähedusse sattudes, kui oodatud allapoole vaatamise asemel tuleb võistkonna liikmetele näkku vaatamiseks pea kuklasse ajada.

Olen vahetevahel kujutlenud end poolfännina ning tajunud, et ehkki väljakul küll vähem tiitlitega mängijaid, kompenseerib seda oluliselt asjaolu, et mängijatest on kolm neljandikku Tartuga seotud.

Tahan eelkõige kõnelda sellest, mis on minu arvates paeguses Tartu Ülikooli korvpallimeeskonnas hästi.

Esiteks tundub mulle, et võistkonnal on targad treenerid. Esindusvõistkonna treenerite Priit Vene, Toomas Kandimaa ja Joosep Toome kõrval tahan siin kindlasti nimetada paljud noored esindusvõistkonda viinud Raido Rebast, kes suutis noortes ikka alal hoida mängurõõmu, panustas pikemaajalistesse ja suurematesse eesmärkidesse ega unustanud veerandi lõpus kunagi üle vaadata noorte koolitunnistusi. Targad treenerid õpetavad tarka korvpalli ja see on ülikoolilinnale kohane.

Teiseks: mulle näib, et nüüdne esindusvõistkond hoiab ühte, see tähendab, et võistkonna vaim on väga hea. Mitmed nooremad mängijad on koos mänginud üle kümne aasta ja tajuvad üksteise mängu kinnisilmi.

Võistkonnal on autoriteetne ja kogenud vaimne liider – alati lõpuni võitlev Julius Kazakauskas. Arnas Velicka on seevastu Tartu noorte eakaaslane, omavanuste absoluutne tipp Euroopas ja seega ka eeskuju, kelle sarnaseks meisterlikkuse poolest saavad nooremad mängijad püüelda. Tegu on võistkonnaga, kes saab minna ainult paremaks.

Mõne aasta pärast ei saa praegused esindusvõistkonna liikmed oma kohas sugugi kindlad olla, sest uued talendid koputavad jõuliselt uksele.

Kolmandaks on võistkonnal suuremeelsed fännid, kes omasid ei jäta. Mulle läks väga südamesse fännide rahakogumise aktsioon võistkonnale, sest tean, et hooaja lõpus tehtud otsused olid fännidele esialgu arusaamatud. Olen vahetevahel kujutlenud end poolfännina ning tajunud, et ehkki väljakul on küll vähem tiitlitega mängijaid, kompenseerib seda tuntavalt asjaolu, et mängijatest kolm neljandikku on Tartuga seotud. Ja see on väärtus, mis kutsub saali korvpalli vaatama.

Neljandaks on BC Tartu korvpallikooli toel üles ehitatud tugev järelkasvupüramiid, oma vanuseklassi Eesti meistri tiitlid tulevad viimasel ajal üsna sageli Emajõe äärde. Ning mõne aasta pärast ei saa praegused esindusvõistkonna liikmed oma kohas sugugi kindlad olla, sest uued talendid koputavad jõuliselt uksele. Esimene aste tippkorvpalli nuusutamiseks on neil käeulatuses.

Kokkuvõttes näen Tartu korvpalli tulevikku pigem helgetes toonides ja mõistan Tartu ülikooli otsust panustada üliõpilaskorvpallile. Kuidas ja kas on see ühendatav professionaalse korvpalliga, jääb kindlasti minust spordi alal targemate inimeste lahendada.

Autor on pingipoisina tulnud korvpallis kahekordseks Baltimaade parlamentide meistriks.

Tagasi üles