Valdo Jahilo anekdoodid hakkasid Postimehes ilmuma 20 aastat tagasi
12. oktoober 2018, 14:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/10/12/11492444t1ha865.jpg)
Igas Postimehes ilmub praegusel ajal kolm-neli Valdo Jahilo anekdooti, esimene ports nägi aga trükivalgust täpselt 20 aastat tagasi, 12. oktoobril 1998. Kuidas sai asi alguse, ei ole naljameistril meeles, ent ta mäletab aega enne seda, mil tema anekdoodid ilmusid Tartu ülikooli ajalehes.
«Küllap keegi oli neid Postimehe toimetuses tähele pannud,» ütles ta. «Ja et ma siis ise ka töötasin juba Postimehes, võis keegi arvata, oletan, et «Jahilo võiks oma nalju ka meie lehes avaldada». See oli mulle ikka väga suur tunnustus, kui need hakkasid minu nime all ilmuma!»
Kui palju Valdo Jahilo kogutud anekdoote on 20 aastaga lugejate ette tulnud, ei tea mitte keegi. «Omavahel öeldes teen ma teinekord nii, et avaldan uute anekdootidega koos kordusena neidki, mis on paar aastat tagasi ilmunud,» ütles ta. «Inimeste mälu on lühem, kui me sooviksime, ja paljudele on ka vana anekdoot uus.»
Ameti poolest on ta keskkonnaagentuuri kommunikatsioonijuht. Endiselt teeb ta kaasa meelelahutusäris. «Kui sa ikka oled terve elu anekdootidega kokku puutunud, no kuidas saab äkki öelda ei,» ütles ta.
Nii näiteks on tal koos Komöödiateatriga, mille eestvedaja on tartlane Hannes Villemson, kokku pandud anekdootide kogumise ja avaldamise kogemustele tuginedes loenguline eeskava. Sellega käib ta huvilisi lõbustamas kitsamas ringis, aga samuti avalikel üritustel.
Täna on ümmargune aastapäev ka Urmas Nemvaltsi «Mürakaru» koomiksil, mille esimene riba ilmus Postimehes samuti 12. oktoobril 1998. Sel puhul avatakse täna kell 17 Tallinnas Kiek in de Köki kuuendal korrusel näitus ning esitletakse «Mürakaru» uut raamatut ja järgmise aasta karukalendrit.
Valdo Jahilo kogutud anekdoodid 12. oktoobril 1998 Postimehes
Vanemad saadavad Juku 1. septembril pidulikult esimesse klassi. Tuttuus koolivorm, lilled …
Pärast tunde tuleb poeg koju, viskab portfelli nurka ja tigetseb:
«Miks te siis kohe ei öelnud, et see jama kestab 12 aastat?!»
* * *
«Kas su koer on ka hea valvur?»
«Hea pole õige sõna. Ta hakkab juba siis haukuma, kui ma sissemurdjatele mõtlen,» suurustab koeraomanik.
* * *
Korsika külasse saabunud turist näeb kõrtsi ees ebatavaliselt pika habemega meest.
«Vabandage, kuidas teil on õnnestunud kasvatada niisugune võimas habe?»
«Kui mu naine kinkis mulle elektripardli, loobusin ma habemenoa kasutamisest.»
«Hm, aga mida te pardliga tegite?»
«Mitte midagi. Ootan, millal külasse elekter pannakse.»
* * *
«Kuidas täna ka ilm on?»
«Ei oska öelda. Väljas on nii tihe udu, et mitte midagi pole näha.»
* * *
«Tahaksin välja näha nii nagu teie ja olla rikas nagu Rockefeller.»
«Oh teid meelitajat küll!»
«Kuidas nii? Oleks mul Rockefelleri varandus, oleks mul ükskõik, milline ma välja näeksin.»
* * *
«Öelge, kallis naaber, ega teid mu trompetipuhumine häiri?»
«Kui me teiste majaelanikega seda asja arutasime, siis ma tõesti tundsin teie pärast muret. Kuid nüüd on mul juba ükskõik, mis nad teiega teevad.»