Karm õppetund Soomest: tööstuse eduloona kavandatud niklikaevandus tõi hiigelkahjumi ja tohutu keskkonnareostuse
Ka Est-Fori tselluloositehase puhul ei saa kõiki riske ette näha.

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Talvivaara niklikaevandus kuus aastat tagasi.

FOTO: AFP/Kimmo Rauatmaa

Talvivaara niklikaevandus on Soome seni suurim tööstusinvesteering. Talvivaara juhtumis ilmnesid peaaegu kõik riskid. Uudne tehnoloogia ei töötanud soovitud kujul. Ettevõtet usaldanud inimesed kaotasid oma raha, riigi kanda jäi ulatuslik keskkonnakahju ning kahjumis oleva kaevanduse käitamine. Siit on õppida ka tselluloositehast kavandaval Eestil.

Tartu lähistele kavandatud tselluloositehase maksumus kujunenuks Eesti nüüdisajaloo kõige suuremaks investeeringuks. Hinnaks arvati vähemalt miljard eurot, toodanguks 700 000 tonni tselluloosi aastas. Eesti tselluloositehase ehitajad on mitu korda maininud eeskujuna kaks korda suuremat Soome Äänekoski tselluloositehast (maksumus 1,2 miljardit eurot, aastatoodang 1,3 miljonit tonni). Tselluloositehas oli küll Soome kõige suurem metsatööstuse investeering, aga suurim tööstusinvesteering on siiani 1,9 miljardit eurot maksnud Talvivaara niklikaevandus.

Talvivaara kaevanduse rajamisel kasutati «kõige paremat tehnoloogiat», nagu kombeks on öelda, ja Talvivaaras oli selleks bioloogiline rikastus. Sel meetodil leotavad maapõue bakterid sobivas happelises ja hapnikku sisaldavas keskkonnas ise maagist nikli välja. See pidi tagama odava ning ennekõike peaaegu saastamatu kaevanduse. Seda meetodit on maailmas edukalt kasutatud vase ja kulla kaevandamisel, aga mitte kunagi varem nikli rikastamisel ega nii külmades oludes, kui on Soome põhjaosas.

Kaevanduse tegevjuhiks sai insener Pekka Perä, kes ostis kaevandusõigused ja meetodi keemilise oskusteabe Outokumpu kontsernilt väidetavalt ühe euroga.

Pekka Perä oli osav investeeringute hankija. Talvivaara noteeriti nii Londoni kui ka Helsingi börsil. Erainvesteeringuid koguti üle 700 miljoni, võlga võeti üle 800 miljoni, kokku hangiti 1,9 miljardit eurot. Talvivaara aktsiast sai tõeline Soome rahvaaktsia: seda ostis üle 70 000 inimese, suurem osa aktsionäridest ongi tavalised Soome pered. Aktsia kõige kõrgem hind oli 2011. aasta alguses peaaegu kaks eurot. Praeguseks on see täiesti oma väärtuse kaotanud ja kauplemine lõpetati pankroti tõttu 2014. aasta lõpuks.

Outokumpu sai Peräga tehtud üheeurosele tehingule lisaks 20 protsenti Talvivaara aktsiatest, mis neil õnnestus enne langust ära müüa. Ettevõte teenis aktsiate müügist 120 miljonit eurot. Nii Pekka Perä kui ka teised kaevanduse juhtgrupi liikmed müüsid oma aktsiad aegsasti ära, saades niimoodi tohutu varanduse. Ka Soome riik investeeris kaevandusse sadu miljoneid, aga nii riik kui ka kõik teised aktsionärid jäid tühjade pihkudega.

Mis siis juhtus? Üheks suurimaks ebaõnnestumise põhjuseks toob Perä nikli hinna languse. Kui Perä oma meeskonnaga kaevandamist alustas, oli nikli hind tõusuteel. Tonni hind on kõikunud aegade jooksul 5000 – 15 000 euro vahel. 2006. aastal hakkas aga tonnihind tõusma ja jõudis 2007. aastaks ehk ajaks, kui kaevandus käiku lasti, 30 000 euroni. Pärast seda langes hind järsult alla 15 000 euro. Kui vaadata nikli hinna kujunemist pikema perioodi jooksul, siis vähemalt viimased 18 aastat on hind säilinud stabiilsena, erandiks ongi suure tõusu aastad 2006 ja 2007. Seega mingit suurt langust ei toimunud ja Perä jutt langusest kui majandusraskuste põhjusest ei pidanud paika.

Tegelikult oli üks suurimaid ebaõnnestumise põhjusi see, et kavandatud tootmisprotsess ei toimunud soovitul kujul. Nikli rikastamist küll prooviti aastatel 2005–2007. Vaalu kuhjati 17 000 tonni maaki ning sellesse lasti soolhapet ja hapnikku, millega loodi bakteritele soodne pinnas. Poolteise aasta jooksul paistis, et protsess käib. Selle teabe najal hakati 2008. aastal rajama täismõõtu vaalusid, igaüks 1,2 kilomeetrit pikk, 400 meetrit lai ja 6–12 meetrit kõrge. Ühes sellises vaalus on 25 miljonit tonni maaki ehk tuhat korda rohkem kui proovihunnikus. Proovi õnnestumine rahustas investeerijaid ja nad lootsid, et protsess toimub ka suures mastaabis.

Perä lubas korduvalt, et kaevandus hakkab tootma 50 000 tonni niklit aastas. Esimesel ehk 2009. aastal toodeti aga ainult 735 tonni. Kõige rohkem toodeti ettevõtte tegevuse kolmandal aastal ehk 16 000 tonni. Talvivaara tootis oma tegevuse viiel aastal kokku ainult 47 000 tonni niklit. Miks andsid investorid ikkagi korduvalt raha, kuigi ühelgi aastal toodangueesmärki ei saavutatud? Ja miks üldse eesmärgini ei jõutud?

Plaanide järgi pidi niklikaevandusest saama Euroopa suurim uraanikaevandus oma 250 tonniga aastas.

Arvutuste põhjal peaks kaevandus olema tasuv, kui maagivaalus sisalduvast niklist saadakse poolteiste aasta jooksul üle 60 protsendi kätte. Vaalusid jõuti rajada üheksa, aga ainult ühest saadi lõpuks soovitud protsent kätte, seegi hilinemisega.

Bakterid nõuavad oma tööks süsihappele ja hapnikule lisaks ka sobivat temperatuuri, optimaalne oleks 25–38 ºC. Lisaks peaks rikastatav maak olema kaitstud liigse niiskuse eest. Õnnestunud proovivaal oli kaetud, aga üle kilomeetri pikkused vaalud olid avamaal külma ja vihma käes. Paistab, et niimoodi ei suudetud bakteritele tagada optimaalset keskkonda.

Kaevandamine nõuab palju vett. Algul kavandati, et vesi pumbatakse kaevandusse lähedal olevatest järvedest. Kuna maagihunnikud pidid bakterite toimel soojenema, pidi kaevanduses olev vesi lihtsalt ära aurustuma. Kuna seda ei juhtunud, hakkas kaevanduse territooriumile kogunema üleliigset vett. Seda püüti koguda varuveehoidlatesse, aga peagi said need täis ja viimases hädas hakati vett juhtima – keskkonnaloa vastaselt – kipsiga täidetud basseinidesse (soome k kipsisakka-allas). Esialgu olid need mõeldud kaevanduse jäätmete hoidmiseks ja kipsi kasutati happelisuse vähendamiseks. Basseinidest lekkis saastunud vesi loodusesse. Esimene selline õnnetus juhtus juba 2008. aastal, järgmine 2010 ning kõige ulatuslikum 2012. aastal. Lekkinud vees oli sulfaate ja raskemetalle. Sulfaadid suurendavad vee soola sisaldust ning raskemetallid on elusolenditele väga mürgised.

Huvitav detail on see, et keskkonnaloas pole üldse sulfaati mainitud. Praegu pooleli olevas keskkonna saastumisega seotud kohtuasjas on kaevanduse esindajad võtnud seisukoha, et kuna loas sulfaadi piirnorme ei seatud, võidakse seda lasta loodusesse nii palju kui vaja. Talvivaara keskkonnaloa taotluses on küll märgitud väikeses koguses sulfaati, aga keskkonda lastud sulfaadikogused ületasid sedagi hulka mitu korda.

Talvivaara asub Põhja-Soomes Kajaani lähedal oleval veelahel, kust osa vetest voolab loodesse Oulujärvi järve ning teine osa kagusse Vuoksi vesikonda. Kaevanduse lähedal on väiksed järved, mis on nüüdseks suurelt osalt kahjustatud. On paratamatu, et suurtööstus saastab ümbruskonda ning iseenesest on Talvivaara sulfaadikogused võrreldavad tavalise tselluloositehase omadega, aga Soome tselluloositehased asetsevad suurte veekogude ääres ja seal hajub saaste paremini.

2017. aastal algas kohtuprotsess Talvivaara kolme kõrge juhi vastu, Pekka Perä kaasa arvatud. Ringkonnakohtus mõisteti nad süüdi selles, et ettevõte ei andnud õiget ega piisavat teavet kaevandusest välja lastud saaste kohta. Pekka Perä sai tingimisi vangistuse. Kohtuprotsess pole veel lõppenud, praegu on järg riigikohtus.

Aastaks 2014 ei lubanud Talvivaara majanduslik seisund sel enam edasi tegutseda. Ettevõte sai järgmisel aastal riigi omandiks ja nimeks ladinakeelse Terrafame ehk Näljamaa (Kainuu maakonda nimetatakse ühes tuntus laulus vaesuse tõttu näljamaaks). Alguses kaaluti tõsiselt kaevanduse sulgemist. Selle hinnaks arvati vähemalt 500 miljonit eurot. Tootmise käimashoidmiseks otsiti välisinvestoreid. 2017. aasta alguses leiti Hollandi päritolu rahvusvaheline õli-, mineraal- ja metalliäris tegutsev kontsern Trafigura. Ettevõttel on praegu Terrafamest 15,5 protsenti. Ebaõnn on jätkunud ka partneri valikul, sest Hollandi hiidkontsern jäi vahele nn paradiisipaberite skandaalis. Nendest selgus, et Trafigurat kahtlustakse altkäemaksu pakkumises Angolas.

Talvivaara raskused on kandunud täiel määral üle ka Terrafamele. Praegugi pole toodang küündinud Perä lubatud mahtudeni. Näiteks eelmisel aastal oli toodangu maht 20 000 tonni. Siinkohal võiks Soome maksumaksja küsida, kas nikli biorikastusel põhjala oludes on üldse mõtet.

Talvivaara juhtum on tõstnud esile Soome keskkonnaameti rolli. Kohalikku keskkonnaametit on kahtlustatud liiga leebes suhtumises Talvivaarasse. Kui kaevandust rajama hakati, oli see Soomes suur uudis ja mitmed asjaosalised ehk riigitasandi poliitikud, kohalikud omavalitsused, massiteabevahendid ning ettevõtlus suhtusid väga positiivselt teabesse, et tööpuuduses vaevlevasse Kainuu maakonda on tulemas palju uusi töökohti. Kaevanduse majanduslik mõju pidi kiirgama kogu Põhja-Soome. Pealegi lubati, et kaevandus on sama hästi kui ohutu. Sellises meediakäras on raske ühel keskkonnametnikul hakata avalikult esitama lisaküsimusi ja nõudma vastuseid.

2004. ja 2005. aastal korraldati keskkonnamõjude hindamine, lisaks hinnati kaevanduse sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid ümbruskonnale. Kaevandus sai lõpliku keskkonnaloa 2007. aastal. Üldist innustust kirjeldab see, et loodusteadlastest akadeemikute liit nimetas biorikastusmeetodi arendaja Marja Riekkola-Vanhaneni 2009. aasta loodusteadlaseks. Oulu kandi Rotary klubi andis Talvivaarale «eetilise ettevõtluse tunnustuse».

Üldise positiivse suhtumise kõrval muretsesid keskkonnaaktivistid ja kohalik rahvas ikka kaevandamise võimalike keskkonnamõjude ning tehnoloogia toimima hakkamise pärast. Lisaks märgati juba esimesel aastal, et kaevandusest tuleb lubadustest hoolimata vesiniksulfiidi, mille mädamunahaisu oli tunda isegi 40 kilomeetri kaugusel Kajaani linnas. Lähedal olevate järvede äärsed elanikud kaebasid pärast saunas käimist esineva nahaärrituse ja köha üle. Tagantjärele vaadates ei reageerinud keskkonnaamet sümptomite ilmnemisele piisava rangusega.

Kui kaevandust planeeriti ja tehas taotles keskkonnaluba, ei mainitud uraani kohta sõnagi. Ettevõte teatas alles 2010. aastal, et planeerib alustada kõrvalproduktina uraani rikastamist. Uraani kaevandamise plaan tuli üllatusena ning tõi kaasa esimesed kriitilised sõnavõtud meedias. Plaanide järgi pidi niklikaevandusest saama Euroopa suurim uraanikaevandus oma 250 tonniga aastas. On arvatud, et kui uraanist oleks räägitud juba kaevanduse planeerimisfaasis, olnuks keskkonnaluba saada palju keerulisem.

Talvivaara ehitas 75 miljonit maksnud uraanitsehhi ilma, et tal oleks olnud uraani ladustamisluba. Kogu kaevandamise ajal on uraani saadud kõrvalproduktina ja praeguseks on seda kogunenud kaevanduse jäätmehunnikutesse tonnide viisi. Ka Terrafamel on plaanis jätkata uraani ladustamist, praegu on ettevõttele antud selleks ajutine luba.

Soome maksumaksjad on viimasel ajal pidanud kaevandust üleval vähemalt 500 miljoni euro eest. Alles eelmisel aastal oli kaevanduse kogutulu (ilma võlgade vähendamiseta) tagasihoidliku 13,4 miljoni võrra positiivne. Riik on kaotanud vähemalt 320 miljonit eurot, millest 126 miljonit on kulunud keskkonnakahjustuse kõrvaldamisele.

Praegu töötab kaevanduses 650 inimest ja umbes sama palju võib tööd saada ka allhankijate juures. Kümne aastaga on Talvivaaras kulunud peaaegu kaks miljardit eurot, mis töötajate arvuga jagades teeb töökoha hinnaks umbes 15 000 eurot kuus. Kui see raha oleks töölistele niisama kätte loetud, oleks see sama suur teenistus kui Soome peaministri palk.

Probleem on selles, et tehase riske ei saa kontrollida katseklaasis. Ei saa teha poolt tehast. Analoogsetest tehastest teises ümbruskonnas ja (äri)kliimas ei ole suurt abi.

Mis sellest loost õppida? Ettevõtlusega kaasnevad alati riskid. Peale ettevõtja enda raha kaotamise võib tema tegude tagajärjel tekkida ka ulatuslik keskkonnakahju. Kui ettevõtja ei suuda seda likvideerida, tuleb appi riik. Keegi meist ei suuda ette näha kõiki riske. Teatud puhkudel kuulub ettevõtja rolli juurde iseenesest, et ta kõiki endale teada olevaid riske avaldada ei saa. Ta peab andma oma äriplaani kohta piisavalt ilusa pildi, et saada tegutsemisluba ja võita investorite usaldus.

Talvivaara juhtumis ilmnesid peaaegu kõik riskid. Uudne tehnoloogia ei toiminud soovitud kujul. Ettevõtet usaldanud inimesed kaotasid oma raha, riigi kanda jäi ulatuslik keskkonnakahju ning kahjumis oleva kaevanduse käitamine.

Sellest kõigest on kahju, sest Põhja-Soome vajaks töökohti ja niklit oleks vaja kas või rohelise energia tootmisel, näiteks päikesepaneelide akudes.

Kuidas siis suhtuda suurtesse ja ühiskonna seisukohalt olulistesse, ent suurt riski kätkevatesse äriprojektidesse? Ka tselluloositehast planeeriv Est-For on rõhutanud, et ettevõte kasutab kõige uuemat tehnoloogiat, et tehas ei saasta keskkonda üleliia, et Lõuna-Eestile on vaja tööstusinvesteeringut ja lisaväärtust tootvaid töökohti, et on väga kahju, et Eesti puitu viiakse välismaale «väärindamata».

Probleem on selles, et tehase riske ei saa kontrollida katseklaasis. Ei saa teha poolt tehast. Samasugustest tehastest teises ümbruskonnas ja (äri)kliimas ei ole suurt abi. Investeeringute tasuvus põhineb toote hinna prognoosidel, kuid kõige tõenäolisem hindki võib kiiresti kukkuda.

Ühiskonna erinevad rühmad vaatavad asjale paratamatult oma mätta otsast: ettevõtjale on see kasu, poliitikule populaarsus, uurijatele teadus, keskkonnaametile seadus ja keskkonnakaitsjatele looduse hoidmine. Seetõttu on erimeelsused vältimatud. Võime koguda võimalikke keskkonnakahjude kompenseerimiseks varufondi, aga kahjud võivad mõne õnnetuse korral olla nii suured, et miski neid ei kompenseeri. Võime lasta teadlastel uurida ettevõtmisega seotud riske, aga juba riskide olemusse kuulub teatav ettearvamatus. Võime karmistada seadusi, aga kuskil on piir, mis kärbib eraalgatust ja ettevõtlust.

Ainuke lahendus on pidev laiapõhine ühiskondlik arutelu. See ongi demokraatia põhitala, see võib olla tüütu ja aeglane, aga pääsu pole. Loodetavasti saavad kõik osalised selles kuulatud.

Tagasi üles