:format(webp)/nginx/o/2018/10/07/11476115t1hfc24.jpg)
Tartu Linnamaratoni meditsiiniteenistuse pealiku Tiit Piiskoppeli sõnul tuli meedikuil 6. oktoobril jooksudistantsidel abi anda 25 korral. Ühe noorema ja teise vanema mehe puhul langetas kiirabiabibrigaad otsuse viia nad jälgimisele kliinikumi.
«Midagi väga hullu ei juhtunud, mõlemad on elu ja tervise juures,» märkis Piiskoppel.
«Aga kõike tuleb ette, vahel ei ole jooksjal nii hea päev kui tavaliselt. See on individuaalne, sõltub ka ilmast,» rääkis ta. «Tüüpiline, mis inimest niisugusel katsumusel tabab, on jõuvarude lõppemine, üldine kurnatus, vedelikupuudus. Allajahtumist küll ei olnud, pigem mängis rolli ülekuumenemine.»
Kui tavalistest pöördumistest rääkida, siis tuli ette jäseme- ja liigeseprobleeme, ville, kriime, kukkumisi, marrastusi, jalakrampe. Mõned pidid jooksu katkestama. Oli kolm niisugust juhtumit, mil jooksja sai herilase- või mesilasepiste ning nõelamisest tekkis tugev allergiline reaktsioon.
Jooksjate elu ja tervist silmas pidades läks maraton siiski suhteliselt hästi. Veerandsada pöördumist 3700 jooksja kohta on Piiskoppeli sõnul normaalne.
Küsimuse peale, kuidas maratonile järgnevatel päevadel enda eest hoolitseda, vastas ta, et nõuanded on trafaretsed.
«Kui võimalik – massaaž! Ja korralikult puhata, süüa korralikult, ja juua vedelikke, mis taastavad organismi soolade varud. 42 kilomeetri läbimine annab end tükk aega tunda,» ütles ta. «Aga eks kõik sõltub sellest, milline on inimese treenitus. Ka 10 kilomeetri läbimine võib anda tunda, kui inimene hindab oma võimeid üle. Ehk nagu jooksukorüfeed ütlevad: vahemaad ei tapa, tapab tempo.»
Tartu linnamaratoni valvas kolm täisvarustuses kiirabibrigaadi, mille meeskonnas töötas arst. Lisaks neli liikuvat meditsiiniüksust ehk jalgratastel ja mootorratastel meedikud. Jalgrattaga sõitis meedik, mootorratta peal oli nii juht kui meedik. Ekipaažid olid varustatud kõige esmavajalikuga, mida läheb vaja elustamisel, ka elektrišoki AED aparaadiga.
Ka olid kõigis kaheksas teeninduspunktis abi andmas erakorralise meditsiini töötajad koos tervishoiukõrgkooli viimase kursuse tudengitega. Stardi- ja finišialasse oli üles seatud voodikohtadega välihaigla, kus olid valvel arstid ja õed, kus oli elustamisvõimekus ja kõik vajalik traumahaige vastuvõtuks.
Linnamaratoni meditsiiniüksust koordineeris staap ehk juhtimiskeskus, kes tegutses häirekeskusega koordineeritult. Kokku oli meditsiiniteenistuse tööga laupäeval seotud 33 inimest.
«Igast kriimust ei pruugi me ka teada ning muidugi ei tea me neist asjadest, kui inimene pöördub arsti poole järgmisel või ülejärgmisel päeval,» ütles Tiit Piiskoppel.
Ta lisas, et meditsiiniteenistusel peab olema aga alati väga hea ettevalmistus. «Kõik on rahul, kui saatuslikke asju ei juhtu, aga niisugustel spordisündmustel peame valmis olema kõige hullemaks,» selgitas ta. «Me ei saa raskeid juhte ära hoida ega kõike riske olematuks muuta, me saame neid ainult minimaliseerida. On hea, et klubi Tartu Maraton on turvalisuse saavutamisse väga tõsiselt suhtunud. Ennekõike peaks spordisündmus olema aga suur rõõmusündmus!»
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)