Tõnisson 150. Tõnisson võitluses viinakuradiga

Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Võitlus viina ja liigse joomise vastu oli tähtsal kohal juba esimeses eestikeelses väljaandes, arst Peter Ernst Wilde koostatud ja 1766. aastal Põltsamaal ilmunud ajakirjas «Lühhike öppetus …». Loomulikult pidasid seda võitlust ka kõik järgmised ajalehed ja ajakirjad. See oli üks eesti ajakirjanduse igavesi teemasid, mis ei lõppenud, sest elu töötas sellele vastu.

Võitlust alkoholi vastu alustas ajalehes Postimees Jaan Tõnissongi kohe, kui oli saanud 1896. aasta lõpus lehe väljaandjaks ja omanikuks. Alkohol hävitab rahva elujõudu, oli Tõnisson veendunud. Väikesele rahvale pole alkohol mitte ainult laastav, vaid koguni hukatuslik, ei väsinud Tõnisson kordamast Postimehe juhtkirjades.

Et Tõnisson oli seotud mitmete karskusseltside ja ka ülemaalise karskusliikumisega, avaldas Postimees lisaks karskusteemalistele juhtkirjadele ja selgitustele sageli ülevaateid karskusseltside tegevusest nii Karksi-Nuias, Kuressaares kui ka Jõhvis.

Tõnissonil oli võitluse põhjus ka isiklik: ta oli ise täiskarsklane. Mitte nagu Tartu teise tollase ajalehe Olevik toimetaja Ado Grenzstein, kes jutustas viina vastu, kuid pooldas parajuslust ja lubas endalegi väikese napsu.

Tõnissonile ei sobinud väikesed püüdlused ega poolikud lahendused. Pealegi ta nägi ju, kuidas head ideed ja õiged lahendused võivad udusulgedena eemalduda, kui need ei ole kinnitatud igapäevase elu külge. Seega oli lehes kirjutamise ja karskusõhtutel kõnede pidamise kõrval vaja midagi hoopis konkreetsemat.

Niisiis tegi Tõnisson 12. oktoobril 1908 peetud Vanemuise seltsi üldkoosolekul ettepaneku lõpetada Vanemuise puhvetis alkoholi müük. Kuigi Tõnissoni eestvedamisel olid toodud Vanemuise puhvetisse uued joogid – jõhvikajook Kuremariin ja õunajook Ubinal –, ei olnud need seni alkoholi välja tõrjunud. Seltsi üldkoosolek hääletas ettepaneku maha, sest alkoholiga puhvet oli üks Vanemuise suuremaid tuluallikaid.

Et täiskarskust ei toetatud, pakkus Tõnisson Vanemuisele kuldset keskteed ehk üleminekuvarianti: võtta kasutusele nn Göteborgi süsteem. Seda süsteemi oli Tõnissoni selgituste kohaselt Rootsis edukalt rakendatud juba 1860. aastast ning sellest oli olnud suur abi Rootsi liikumisel alkoholi täieliku keelustamise poole. Süsteem oli lihtne: viina ja õlle müük einelauas pidi minema selleks moodustatud ühisuse kätte ning kogu tulu, millest arvestati maha einelaua tegevuskulu, läks kultuurielu edendamisele.

Idee elluviimiseks tuli esmalt moodustada ühisus algkapitaliga vähemalt 5000 rubla, et rentida einelaud ning teha muid ettevalmistusi. Vanemuise üldkoosolek valiski selle Göteborgi eeskuju ning Tõnisson alustas ajalehes aktiivset kampaaniat vajaliku raha kogumiseks. 2. novembril kogunesid Tõnissoni kutsel Vanemuisesse kõik need, kes algatust toetasid, ning tehti juba ka esimesed kokkuvõtted. Kogutud oli 2650 rubla ning oldi kindlad, et ühisus ärkab ellu. Valiti ühisuse juhatus (ülekaalukalt eestlastest prouad ja preilid) ning lepiti kokku, et igaüks, kes oma raha ühisusse paigutab, ei tohi sellest loota kasu ega võtta rohkem kui kuus protsenti aastas ning sedagi mitte esimestel aastatel. Kõigepealt otsustati tulu suunata kultuurielu toetuseks ja vaeste hoolekandesse.

Vaadates ettevõtmisele tänapäevase pilguga, võime öelda, et plaaniti omamoodi kultuurkapitali: alkoholimüügi tuluga taheti edendada kultuuri- ja hariduselu.

Tegelikkus oli siiski märksa karmim: suure hoo ja tahtmisega alustatud Göteborgi ühisus ei suutnud einelauda kasumlikult majandada ja lõpetas tegevuse.

1911. aastal läks Vanemuine einelauaga vanaviisi edasi, st koos alkoholiga. Tõnissoni meelest polnud asja luhtumises süüdi mitte niivõrd olud, kuivõrd inimeste suhtumine ja Vanemuise eestseisuse soovimatus hoida alkoholita einelauda linnarahvale avatud ka päevasel ajal. Ta unustas täiesti, et alkoholiga einelaud teenis Vanemuisele raha, mida nii hädasti vajati. Tõnissonile polnud raha teenimine tähtis, kui kaalul oli rahva elujõud ja tervis.

Samal, 1908. aastal tuli aga Tõnissoni ajaleht Postimees välja veel ühe teravmeelse ettepanekuga: et kaupmehed ei teeks jõuludeks tuttavatele ja sõpradele kingitusi, eriti alkoholi, vaid annetaksid selle raha kultuuriasutustele, vaesust kannatavatele lastele või mõneks muuks üleüldiselt kasulikuks otstarbeks.

Tartu kaupmehed võtsid üleskutset väga tõsiselt. Üheksateist kaupmeest panid kokku 576 rubla. Selle rahaga toetati Bergmanni abiraha kapitali, Eesti noorsoo kasvatuse seltsi tütarlaste gümnaasiumi, Tartu lasteaeda ning vaeste hoolekannet. See on tõsine «kulturaline tegu», kiitis Jaan Tõnisson vaimustunult ajalehes ja lootis sellise ettevõtmise kordumist. Nii see siiski ei sündinud.

Alkoholivastane võitlus pole aga aktuaalsust kaotanud ning parimat lahendust pole ka veel leitud.

Esimene osa ilmus 24. septembril.

  Foto: Artur Kuusi illustratsioon