/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/10/05/11471336t1hf5a6.jpg)
Kümnekordne Eesti ja kolmekordne Baltimaade meister kesk- ja pikamaajooksus Veljo Lamp on tänagi stardis. Veljo Lamp on loomult kirglik jooksumees, osa võtnud esimesest Tartu sügisjooksust 1983. aastal ning osalenud paljudel Tartu Maratoni klubi üritustel.
Täna valib Veljo Lamp 10 kilomeetri jooksu, läheb rajale alles kell 14, enne seda on hõivatud lastejooksude korraldamisega.
Veljo Lamp ütleb, et on elus palju võistelnud ja oma sportlasekarjääri jooksul kogenud väga mitmesuguseid tundeid: nii haamriga-pähe-tunnet ja veremaitse-suus-tunnet kui ka erakordselt head rahulolutunnet oma saavutuse ja vormisoleku üle.
«Nüüd olen ma 50-aastane ja saavutussport ei ole mu eesmärk. Ma olen ka üsna laisk, nüüd teen sporti ilma treeningplaanita, siis kui saan ja meelde tuleb. Lisaks jooksmisele sõidan rattaga, teen kepikõndi, rulluisutan, talvel suusatan. Ma olen … ütleme nii, et ma olen spordihuviline,» kirjeldas ta oma suhet spordiga.
Veljo Lamp on nõus, et 42-kilomeetrine maratonirada on ekstreemne katsumus igale inimorganismile ning seepärast soovitab ta mõelda eelkõige jõukohase tempo peale.
«Eriti pärast starti, kui kõik mürinal lähevad, võib inimest lihtsasti haarata eufooria,» ütleb ta. «Tark on olla algul mõõdukas ning alles pärastpoole, kui on tunda, et jõudu ikka jätkub, see tasapisi mängu tuua.»
Inimesed unustavad vahel ära, et maraton on võistlus ehk vaid sajale osavõtjale, ülejäänud võiksid tunda rõõmu ja lusti. Lambi meelest ei pea oma naabri või kolleegiga ilmtingimata võistlema, et kumma aeg parem tuleb. Ka võiks meeles hoida seda, et inimene jääb iga aastaga vanemaks ning paratamatult jõuab kätte aeg, mil 20-aastaste jooksjatega end ühel päeval enam võrrelda ei saa.
Veljo Lamp soovitab igas teeninduspunktis kindlasti juua, ka siis, kui on tunne, et janu väga ei olegi. Just nii on võimalik kriise ennetada või neist kergmini välja tulla.
Tartu maratoni puhul on tema meelest psühholoogiliselt hea see, et maratonirada on üks suur ring ning jooksja ei pea mõtlema, et seesama rada tuleb tal veel teist või kolmandatki korda läbi joosta.
Veljo Lamp märkis, et Tartu on oma olemuselt ja maastikult ju väga vaheldusrikas, rada viib ehk ka sinna, kuhu mõni tartlane polegi sattunud, saab nautida Tartu linna eripalgelisi osi ja vaateid. Jooksjate jalad saavad tunda nii asfalti, pehmet looduslikku pinnast, kruusateed kui ka munakiviteed.
Maraton algab Vabaduse puiesteelt, teeb tiiru ümber Karlova linnaosa, kulgeb üle Sõpruse silla Annelinna, jõuab uude ja vanasse Ihastesse, sealt tagasi Anne kanali ja jõe vahelisse parki, siis mööda Emajõe kallast edasi ülikooli spordimaja poole, teeb suure aasa ja juhib jooksja üle Kroonuaia silla Supilinna, siis tagasi kesklinna, ja siis, kui 40 kilomeetrit hakkab täis saama, ootab jooksjaid ees ränk tõus Toomemäele ning alles siis võib suuna võtta raeplatsile finišikoridori.
Lõpuks sõnas Veljo Lamp, et ta ise küll proovib jooksusündmust nautida. Ning teeninduspunktides kavatseb ta rahulikult pause teha ja kaasvõitlejatega suhelda, neid sõbralikult teele õhutada ja nii sporti propageerida.
7. Tartu linnamaraton