Tartu Postimehe toimetusse saatis loo elvalane Vaike Kokk, kellele läheb väga korda see, kuidas ühes põllutöömuuseumis ja veel töötavas vesiveskis hoitakse au sees vana töökultuuri ning näidatakse seda ka lastele.
Keila lapsed peksid Lõuna-Eestis rukist ja jahvatasid jahu
3. oktoober 2018, 12:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaike Koka kirjutatud lugu algab siit:
«Umbes aasta eest külvasid Keila waldorfkooli Läte kolmanda klassi õpilased koos õpetaja Pille Kelleriga Rebasmäe talus maha Sangaste rukki seemne. Külvasid käsitsi, äestades seemne karuäkkega mulda. Rukis kasvas ilus.
Kui rukis selle suve lõpuks küpses, läksid õpilased koos oma õpetajaga seda sirbiga lõikama ja vihkudesse köitma.
Põld sai koristatud ja rukkivihud hakkidesse kuivama pandud.
Õpetaja Pille Keller asus seejärel otsima kohta, kus rukist peksta saaks. Et Keila ümbruses rehepeksuvõimalust polnud, leiti see Tartumaalt Heino Prosti põllutöömasinate muuseumist.
Kui Keila waldorfkooli nüüd juba neljanda klassi lapsed koos õpetajaga ühel septembrikuu reedel Heino Prosti muuseumisse jõudsid, olid nemad seal kõige peamised külalised, aga siis saabus kohale teisigi, kes olid tulnud Viljandist, Tartu waldorfkoolist, Konguta koolist ning Peedu koolist.
Algul tutvusid lapsed muuseumi põllutöömasinate ja traktoritega.
Aga ka rehepeksumasin Thermanius oli juba platsil ootamas ning rehepeksu abilised olid ka kohale jõudnud. Keila waldorfkooli laste rukkivihukoorem ootas muuseumi õuel katte all.
Nüüd polnud muud kui traktorile hääled sisse, rukkivihukoorem traktorile järele ja peksuplatsile. Traktor seati paika – rihm peale ja masin käima.
Üks abiline hangus rukkivihu üles masina peale, teine võttis vastu ja lõikas sideme noaga katki ning puistas vihu kolusse. Masin raputas terad rukkipeadest välja ning terad jooksid otse kotti. Põhk tuli masina teisest otsast välja ja jäi masina ette hunnikusse. Terakott tõsteti bussi.
Pärast rehepeksu tehti kõigist külalistest sõprusring, kõik istusid murule. Muuseumi perenaine Tiiu-Reet Kõnnussar ja peremees Heino Prost jutustasid lastele masinate päritolust ning leivavilja kasvatamisest ja koristamisest.
Nad jutustasid ka, kuidas eestlaste esivanemad maad harisid ja vilja kasvatasid. Lapsed esitasid usinasti küsimusi. Kõige lõpuks said nad proovida ka, kuidas koodiga rukist peksti.
Samuti tutvusid nad väikse näitusega, mida on võimalik teha rukkikõrtest: lilli, päkapikke, ingleid, toa- ja kuuseehteid.
Pärast seda võttis buss muuseumist suuna Hellenurme peale, kus lapsed vesiveski, selle ümbruse ja ajalooga tutvusid.
Hellenurmes pandi veski ka käima ja Keila laste terakott tõmmati üles kolmandale korrusele ning algas terade jahvatamise keerukas tööportsess.
Veski perenaine Mae Juske jutustas iga etapi juures, mis teradega juhtub. Kuidas masin terad prahist puhastab, kuidas puhtad terad üle suure sõela jooksevad ja kuidas need teisel korrusel järgmisesse kolusse puistatakse ning kuidas siis esimesel korrusel jahvatamise kivid suure kolina ja mürinaga tööle hakkavad.
Lõpuks sai igaüks proovida ka näpuotsaga värsket rukkileivajahu. Jahukott ise kaalus 13 kilo.»
Õpetaja Pille Keller lisas, et leivategu oma viljast seisab neil lastega alles ees. «Plaanime küpsetada isadepäevaks suure pätsi juuretisega rukkileiba, valmistada sinna juurde värsket võid ja siis lasta üheskoos hea maitsta,» teatas ta. «Usume, et see maitseb hea.»