Irja Alakivi: tööstusinvesteeringute tont

Irja Alakivi Foto: Tairo Lutter

Soome näidete varal tuleks siiski järeldada, et suurtööstus ei pea tingimata tähendama halba elukeskkonda. Küsimus on targas planeerimises ja targas keskkonnahoius.

Est-Fori Liivimaale kavandatava tselluloositehase saaga ning selle rajamise eelduste loomiseks algatatud riigi eriplaneering on kütnud Eestis juba pikalt kirgi ning avaldatud on palju artikleid selle kavatsuse vastu. Mured on keskendunud tselluloositootmise põhiressursi ehk metsa kui Eesti rahvusliku rikkuse piisavusele ja jätkusuutlikkusele ning veekeskkonna kvaliteedi võimalikule halvenemisele, kuna reostuskoormus suureneks. Täpsemaid uuringuid pole siiski jõutud teha.

Nii riigi eriplaneeringu algatamise küsimuses kui tehtud otsuste tühistamise puhul kumab aga läbi kaks asja. Esiteks, et ei usaldata keskkonnamõju hindamisi ja keskkonnamõju strateegilisi hindamisi, mida teevad litsentseeritud eksperdid rangelt reglementeeritud korra alusel. Teiseks – väidetakse, et kõik veekeskkonnaga seonduv on uuritud ja pole enam midagi vaja uurida.

Kolmandaks, mida küll nii selgelt esile pole toodud, tundub olevat mure, et saastekoormus jääb küll Eestisse, kuid kasum viiakse välja.

Tugev visuaalne muutus, lõhn ja müra, suur tooraine või tööjõu vajadus kavandatava ehitise asukohas võib olla oluline ruumiline mõju. Oluline mõju ei pea olema aga ainult negatiivne.

Teatavasti koosneb planeeringu või projekti keskkonnamõju ja/või strateegilise mõju hindamine majanduslike ja sotsiaalsete mõjude ning looduskeskkonnale avalduva mõju hindamisest.

Planeerimisel on olulised mitmed põhimõtted: parandada elukeskkonda, kaasata ja teavitada avalikkust, tasakaalustada ja lõimida huve, ka teabe piisavus ning otstarbekas, mõistlik ja säästlik maakasutus. Seejuures ruumilist mõju loetakse tähtsaks eeskätt siis, kui muutuvad transpordivood, saasteainete hulk, külastajate hulk. Tugev visuaalne muutus, lõhn ja müra, suur tooraine või tööjõu vajadus kavandatava ehitise asukohas võib olla oluline ruumiline mõju. Oluline mõju ei pea olema aga ainult negatiivne.

Vaatame lugu hoopis ühest teisest tselluloositehasest, mille projekteeris väljapaistev Soome arhitekt Alvar Aalto. Selle juurde kavandati ja ehitati ka Sunila «metsalinn», mis avas uue peatüki Soome linnaplaneerimises. Tehase ehitamine algas 1936. aastal ja juba 1938. aastal andis see esimese toodangu. Omal ajal, kui tehas koos seda ümbritseva elupiirkonnaga valmis sai, pälvis see kohe ka rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse kui modernismi ikoon. Seda esitleti maailmanäitustel Pariisis (1937) ja New Yorgis (1939). See Aalto projekteeritud tselluloositehase kompleks teenib endiselt Kotka linna ja Kotka-Hamina piirkonda ning toob rikkust ja tuntust kogukonnale ja Soome riigile. Toodang läheb põhiliselt ekspordiks.

Tehasesse ja selle juurde kuuluvatesse Aino Aalto kujundatud ja sisustatud ühisruumidesse ei ole vaba sissepääsu, kuid see ei ole hea tahte korral ka võimatu. Aino Aalto koos Maire Gullichseniga mõjutas märkimisväärselt töötajate elupiirkondade moderniseerimist ja lastehoiumajade laialdasemat kasutuselevõttu ja levikut.

Piirkonna keskpunktiks olev tehas vajas enda ümber elupiirkonda tehase tööinimestele ja juhtkonnale. Sunila kompleksi kuulub lisaks tehasele tehasedirektori endine elamu ja rannasaun, tosin rida- ja korrusmaja ning muid ehitisi. Detailplaneeringu järgi sobitati ehitised maastikule vabalt. Sellega säilitati igast korterist vaated loodusele. Suured murupinnad ning kaljupinnad ilmestavad maju ümbritsevat maastikku.

Sunila tehas oli edukas ning selles ja selle ümber kees modernse heaolukogukonna mitmekülgne elu. Ettevõte hoolitses oma tööinimeste eest kõigiti: haiguskindlustuse pakkumisest sportimisvõimalusteni. Sunila Sisu sõudemeeskond võitis Helsingi olümpiamängudel pronksmedali.

Omal ajal oli see Aalto projekteeritud Sunila tehasekompleks üks suurimatest tööstusinvesteeringutest. 1930. aastatel oli Soomes ka majandusliku tõusu periood, kui langetati otsus ehitada see sulfaattselluloositehas tootmisvõimsusega 80 000 tonni aastas. Sunila sai pärast sõda eeskujuks järgmistele elupiirkondadele Soomes.

Kas kõik jätkus nii õnnelikult ja pilvitult meie päevadeni või oli ka tagasilööke? Stora Enso peatas tehase töö augustis 2009 ning teatas, et tehas suletakse majandusraskuste tõttu. Enam kui 200 inimest ähvardas töötuks jääda. Isegi kõige optimistlikumad nendest olid kaotamas lootust, et tehas veel kunagi taas tööle hakkab. Kuid aasta lõpul tehti siiski otsus, et tehases algab tootmine uuesti. Töötajad kutsuti tagasi ning nad otsustasid teha kõik, et tehas päästa. Ja ime jätkus: juba järgmisel, 2010. aastal tegi tehas rekordtulemuse.

Kõrvaltoote ligniini tootmine algas 2013. aastal. Ligniin on keskkonnahoidlik alternatiiv mõnedele plastidele. Muud võimalikud kõrvaltooted on biogaas, väetised, biokütused. Tselluloosi ennast kasutatakse teatavasti paberi ja kartongi valmistamiseks.

Aastal 2016 oli tehase toodang juba 370 000 tonni tselluloosi – rohkem kui kunagi varem. Ka kõrvaltoodete ligniini, männiõli ja tärpentini tootmises sündisid rekordid. Ühtlasi täideti kõik muudki püstitatud eesmärgid, nende hulgas sotsiaalsed ja kvaliteedi eesmärgid.

Muuseas, tööstuslinnast Kotkast on saanud sihiteadliku planeerimise ja targa keskkonnahoiu tulemusena paljude kaunite ja eriilmeliste parkide linn. Neid parke käiakse imetlemas lähedalt ja kaugelt.

Soomest on teisigi näiteid. Äänekoski tehas oli oma aja ära elanud ja saabus otsustamise koht – kuidas edasi? 2014 teatas Metsä Fibre, mis on osa suuremast kontsernist, et Äänekoski linnas asuvasse tehasesse investeeritakse üle miljardi euro ja vana tehas asendatakse uuega. Praeguseks tehas töötab ja toodab rikkust Soome ühiskonnale.

Olin tänavu suvel kunagiste ülikooliaja kursusekaaslastega laevasõidul Emajõel. Meie lähedusse laevalael istus rühm jutukaid soomlasi. Selgus, et Äänekoski tehase rühm oli käinud tutvumas Lätiga ja tagasiteel peatus Tartus. Nemad olid küll oma uue tehasega rahul.

Hiljuti tulid uudised Kuopiosse kavandatavast uuest Finnpulpi tselluloositehasest. Sellest peaks valmimise järel saama maailma suurim okaspuutselluloositehas tootmisvõimsusega 1,2 miljonit tonni tselluloosi aastas. Lisaks on kavandatud toota 60 000 tonni männiõli ja suures mahus bioelektrit riigi elektrivõrku.

Toorainevajadus on 6,7 miljonit kuupmeetrit puitu aastas. Uus tehas kasvataks Soome aastast ekspordimahtu umbes ühe protsendi. Tehase vastu küll protestiti, kuid praeguseks on kohtuasjad lõppenud.

Võimalik, et Eesti valib hoopis teistsuguse arengutee kui hea naaberriik Soome. Viimaste aastate sündmuste põhjal on põhjust küsida, kas Eestis on tekkinud müütiline hirm tööstusinvesteeringute ees? Seejuures tuleks Soome näitel siiski järeldada, et suurtööstus ei pea tingimata tähendama halba elukeskkonda. Küsimus on targas planeerimises ja targas keskkonnahoius.

Muuseas, tööstuslinnast Kotkast on saanud sihiteadliku planeerimise ja targa keskkonnahoiu tulemusena paljude kaunite ja eriilmeliste parkide linn. Neid käiakse imetlemas lähedalt ja kaugelt. Neid armastavad Kotka elanikud ja neisse armuvad Kotka külalised. Mõne aasta eest linnast välja viidud ülisuurte tsisternidega endisest tööstuspiirkonnast kujundati imeline mereäärne avatud puhkeala. Eks sinnagi oli ehitussurve korrusmajade rajamiseks, kuid usaldati linnaaednikku aianõunik Heikki Laaksoneni, kes Kotka parkide ümberkujundamisel tegi oma elutöö, ja teisi kohaliku elukeskkonna kvaliteedi eest seisjaid.

On, mille üle järele mõelda. Ka selle üle, kas ühiskondlike hoonete ja elamualade uusarenduste rajamiseks peab ilmtingimata vähendama veekogude ranna- ja kaldaalasid miinimumini.

Alati ei peagi Soome või kuhugi veel kaugemale sõitma, et mõtteid koguda ja inspiratsiooni saada. Võiks sõita näiteks Narva ja jalutada Narva jõe kaldale rajatud puhkealadel ja juba väljaehitatud promenaadil ning tutvuda uute rajatavate parkidega.