Lehte Hainsalu on oma ümmarguse sünnipäeva eel avaldanud raamatu «Olla üheksavägine», mis on enamasti elurõõmus, aga kohati surmtõsine. Peategelane on ta ise, Lehte, kellest ta kirjutab kui temast ja mitte minast, nagu oma elulugude ülestähendajail on kombeks.
Selline vaatevinkel toimib meie biograafiarohkes ajastus nagu värske tuuleõhk. Kirjutaja ei pea ennast maailma nabaks. Ühtlasi annab selline nipp kirjanikule vaadata olnud eluolu kõrvalt ja kaugemalt-kõrgemaltki ning liikuda oma soovi järgi aegruumis edasi-tagasi.